TPMV!

Tartu Teatemaraton 2012

2012-02-13T01:05:00.002+02:00

Esimest korda peetud Tartu Teatemaratonil osalemise initsiaator oli sõber Jaanus, kes komplekteeris neljaliikmelisse võistkonna kohe pärast võistluse välja kuulutamist. Võistkonda määrati treenerite nõukogu otsusega lisaks Jaanusele ja minule Eesti kuulsaim harrastussuusataja Priit ja vana suusahunt Indrek. Esialgu olin kahtlev, kuna 30-60 minutiline vabatehnikas distants ei ole just minu tugevaim külg. Väike veenmine kinnitas siiski võistkonna ja edasi tuli hakata tegelema vabatehnika järele aitamisega. Kokku suutsin enne võistlust suuskadel treenida ainult 300 km, õnneks sai vahepeal piisavalt joosta.

Laupäeval läksime Jaanusega enda distantse läbi sõitma. Priidule oli määratud esimene 12 km vahetus Otepää-Matu, minule teine 20 km vahetus Matu-Kuutse, Jaanusele kolmas 15 km vahetus Kuutse-Palu ja Indrekule viimane 16 km vahetus Palu-Elva. Uisutades olin seda rajalõiku viimati läbinud ehk ca 12-13.a. tagasi. Tartu Maratoni rada on eelkõige ikka klassika rada... Treening enesekindlust ei tõstnud, külma tõttu trennisuusk ei libisenud, rada tundus ebaühtlane ja pehme jne. Ühesõnaga minek oli üsna vilets. Kaalusin tugevalt, kas mitte ei oleks otstarbekas oma vahetust klassikalises tehnikas sõita. Eelmise aasta maratonil sarnase ilmaga saavutatud kiirus oli päris hea, ca 3 min/km. Tõenäoliselt olekski kuni Andeni klassika konkurentsivõimeline, kuid Andest Kuutseni on piisavalt laugeid lõike, kus vabatehnikas liikudes on kiirus suurem.

Hommikul näitas autotermomeeter -23c. Kuigi starti oli nihutatud tunni võrra hilisemaks, oli õhk kella 10 ajal Matul ebameeldivalt külm. Kange soojendus ja libisemisproov - võistluseks määritud suusad tundusid talutavad. Asusime esimese vahetuse mehi ootama. Veidi rohkem kui 32 minutiga oli esimene mees kohal. Priit saabus ca 3 min kaotusega. Eelmise päeva valusa mälestuse tõttu püüdsin alguses mitte väga rapsida. Vahetult minu ees läks üks mees üsna ilusa klassikasammuga, kauguses oli veel mõnda meest märgata. Asusin siis pisut tagasi hoides tõuse võtma. Karukausi üleval märkasin Assarit, mingit kommentaari ei tulnud, juusiis oli pilt nii kole. Harimäe poole klassikas liikuda on puhas rõõm, vabatehnikas tundsin ennast ebamugavalt. Jalad muutusid kangeks ja kangus ei võimalda mootori võimekust kasutada. Seega ainuke variant oli proovida leida mingi piir, millisest tehnika totaalselt ei lagune. Laugematel allamäge lõikudel, kus oleks pidanud Mogrenit laskma, käisin klassikajäljes puhkamas. Klassikat sõitev konkurent püsis ikka ees...

Harimäelt laskumine oli libedam kui eelmisel päeval. Ees hakkas paistma veel üks puisemalt liikuv konkurent, nagu hiljem finishis selgus, habemega Läti vanamees. Laskumiste lõpuks olime kolmekesi üsna koos. Tundus, et liikusin päris hea kiirusega, kuid hiljem eelmise aasta maratoni km aegadega võrreldes oli Harimäelt laskumisel tempo ca 10% aeglasem. Olid küll sarnased tingimused aga ilmselt maratonil ikka libedamaks hõõrutud jälg ja tuules/grupis laskumine.

Ilm oli soojemaks läinud ja laskumisel külm ei hakanud. Proovisin siis konkurentidel sabas püsida, kuigi jalgades oli kangus ja sisse lõi ka kerge piste. Jooksus tähendaks see suurt kaotust, suusatamises ei ole asi õnneks nii hull. Jõudsime Ande punkti ja klassikamehel hakkasid tekkima esimesed raskused. Meist oli vahepeal hoogsalt möödunud üks konkurent, kellele lätlane oli hetkeks tuulde haakinud, kuid siis ikkagi loobunud. Jõudsin lätlasele järele ja koos korda-mööda vedades proovisime lauged künkad üle elada. Mingil hetkel lendas mööda oranzhis dressis Rait Pallo. Kuigi kangus oli hakanud taanduma ei olnud kaasa minekuks mingit varianti. Rassisime lätlasega mööda päikeselisi sillerdavaid välju edasi kuni libisesime koos Kuutse vahetusalasse. 20 km vahetuse läbimiseks kulus 1h1m45s, mis oli umbkaudu sama aeg eelmise aasta maratoni klassikasõiduga. Sellist kiirust nagu eelmisel aastal ilmselt enam ei näe... Kiiremad läbisid etapi 56-57 minutiga, väidetavalt klassikat sõitnud A. Raja 57 minutiga, impressive!

Pärast minu kasvatatud kaotust kulges võistlus positiivsemas rütmis. Jaanus laekus edukalt Palule andes löögihoos Indrekule hea rünnakupositsiooni.
Kahjuks oli viimane etapp pisut liiga lühike. Paar kilomeetrit jäi puudu, et Indrek oleks tiimi esiviisikus finishisse toonud. Lõpuks võistkonnale 7. koht päris arvestatavas konkurentsis.

Tulemused

Vaikelu lõpp!

2012-02-11T10:08:00.000+02:00

Pärast seiklusspordi MMi võtsin asja rahulikult. Nii suur üritus võtab nii vaimselt kui füüsiliselt tühjaks. Detsembrist alustasin uuesti vaikselt treeningutega. Kuigi suusatamises seatud rahvasportlikud eesmärgid on saavutatud ja seatud lati ületamine ilmselt enam ei õnnestu, on talvine suusatamine ikkagi hingelähedane tegevus. Jaanuaris hakkas tekkima treeningvorm ja lumeootus. Esimese lume tulek oli puhas rõõm.

Aasta esimene võistlus oli Winter Xdream, millel osalesime seekord Raini ja Indrekuga. Eelkõige oli plaanis tugev treening. Võistlus kujunes päris lahedaks. Maastik oli tõeliselt talvine. Esimese kaardimulje põhjal tundus rada suusaorienteerujate jaoks päris soosiv. Läbisime kogu raja ühtlases vaikses tempos ja mida edasi seda suurem paistis võimalus, et võime konkureerida esikolmiku kohale. Mingit kahtlust ei olnud, et tugevalt treenivad orienteerujad võtavad mäekõrguse võidu, kuid meie tasemele vastavate jooksjate hulgas tekkis mõnus konkurents. Orienteerumine oli lihtne, lund ja muda oli rohkem kui ootasime. Kokkuvõttes kolmas koht ja mõnus rammestus võistluse viimasel tunnil. Suurepärane üritus!

Pärast Xdreami käisin perega väiksel reisil Londonis ja Tenerifel. Kanaarid on väga põneva loodusega mõnus paik. Hispaania oliivide ja pepinillode nimel olen valmis seda riiki ikka ja jälle külastama. Tegin seal mõned head jooksutrennid ja ühe mõnusa mägimatkakese El Teidet ümbritseva kraatri äärel. Neli aastat tagasi olin Tenerifel käinud ja siis võtsin jalgsi ilma matkarajata 3718m El Teide tipu, mida vürtsitas minu seni ainukene mäehaiguse kogemus.

Tagasi Eestisse jõudes oli treenitus selline, et võis hakata ka kiiremaid liigutusi tegema. Suusavormi testin esmalt esimesel Tartu Teatemaratonil. Seejärel traditsiooniliselt Tartu Maraton ja ilmselt ka Haanja Maraton.

Kevad-suvise hooaja põhiliseks eesmärgiks on väga hea tulemus Rogaini MMil Tsehhis. Osalejate nimekirja vaadates saab see olema tõeliselt kõrgetasemeline võistlus, kuna kirjas on kaks võistkonda seiklusspordi maailma absoluutsest tipust Hagner-Forne (seiklusspordis Seagate) ja Rydvall-Prince (Silva-Gerber). Lisaks tugevad tiimid Eestist, Venemaalt, Tsehhist, Lõuna-Aafrikast ja mujalt. Potentsiaal nendega võistelda on olemas ja konkurents kannustab treenima.

Tõsise seiklusspordi vallas on samuti uued tuuled puhumas. Sellel aastal proovime viia kahel pikemal välismaisel seiklusel liikumiskiiruse uuele tasemele koos Indreku ja salapärase naisega. Kaalumisel on osalemine AR Euroseries Euroopa MV Corsica Raidil või Slovenia AR-l ja üle mitme aasta korraldataval Soome Endurance Questil, mis on AR World Series osavõistlus. MMi Prantsusmaal ei ole plaaninud, kuna see on ilmselt lauskmaainimestele katki hammustamiseks liiga kõva pähkel. Rõõm on aga tõdeda, et suure entusiasmiga on osalemist plaanimas Twister Adventure team ja veel üks salapärane tugev võistkond. Edu neile plaanide teoks tegemisel.

Pildid ACTA vastaseks protestiks peaaegu kõik varastatud!

Seiklusspordi MM Tasmaanias - XPD 2011 - Teine osa

2011-11-30T01:14:00.001+02:00

XEtapp – trekk 65 km – TA8 Strahan Midcamp – TA9 Granville Harbour - 51h 33min - L 05.11.2011kell 6.27 - E 07.11.2011 ca Kell 10.00

Poolemagamise pealt lõin telgis silmad lahti ja käisin pöörasin päikese käeskuivavaid riideid ringi. Päike lajatas kõvasti. Pikem paus tekitas teatavapaistes tunde ja raske oli liikumist alustada. 100 m oli siiski piisav, etkäima saada. Kätel kaljudel ja võsas rassimisest tekkinud haavad olid valusad.Uuesti magama, kaks tundi oli veel kohustuslikku ooteaega. Tund enne vabanemistajasin jälle kargu alla ja kogusime võistkonna kokku. Karli istus telgis jatunnistas, et tal on väga paha olla, kõht on lahti ja palavikuks mõõdetud 39c.Tema ettepanek oli oodata 24 tundi, loota asja paranemisele ja siis edasiliikuda. Kõhulahtisus võib olla tingitud lihtsalt bakteriaalse tasakaalu muutusestvõi ola mingi tõsisema haiguse sümptom. Sellises seisundis asustamatamaastikule raskele jalgsietapile suundumine on muidugi riskantne. Ka teistekõhud ei olnud korras, kuid oldi valmis edasi liikuma, kannatama ju peab. Teistelei olnud siiski palavikku ja nõrkust - vähemalt ei saanud sellest üldisekurnatuse ja paistes oleku foonil aru. Vaikisime ja arutlesime, lõpuksleppisime Karli ettepanekuga oodata olukorra paranemist ja proovida startidajärgmisele etapile 24 tundi pärast saabumist pühapäeva hommikul kell 6.30.

Kõhuprobleemeesines paljudel võistkondadel nii liidrite kui viimaste seas. Tugevamadkannatasid haigust liikumise pealt, liikudes ebamugavusest hoolimata edasi. Targematel(nt hilisematel võitjatel Thulest) olid kaasas antibiootikumid ja imodium. Tavainimeseltasub aga seada mingi enam-vähem mõistlik piir, millest üle ei ole kannatamineotstarbekas. Austasime seda piiri.

Kuidasveeta päikseline päev ja pime öö Strahanis pärast 70 tundi rasket võistlust?Puhates, süües ja varustust korrastades. Mida eelmise etapi kokkuvõttes eimaininud, oli minu ratta olukord. Tagajooksu koonused olid uuesti lahti põrunudja ratas tegi igal vändapöördel kohutavat kolinat, nagu oleks nööriga roosteslüpsik rattal järel. Millegi pärast ma ei proovinud ise (võtmete puudumine,tehnikavõõras kah) asja parandada ja otsisin väliseid abilisi. Sõitsin laagristlinna ja otsisin mõnda töökoda või rattarenti. Ei leidnud. Ikkagi pühapäev jalinnake umbes tuhande elanikuga. Toidupood ja apteek olid siiski avatud. Sealtsoetasin kiirnuudleid ja Imodiumi kõhtude raviks. Tagasi laagrisse ja küsisinkorraldajatelt ratta remondi või asendamise kohta. Kui saan ratta või abikatkestanud võistkonnalt – ajatrahv. Kui saan osta võistlusväliselt või abivõistlevatelt võistkondadelt – lubatud. Kellelgi loomulikult uut tagajooksupakkuda polnud. Võtsin siis ise kahed tangid ja asusin tagarummu lammutama.Keerasin mõningad mutrid lahti ja avastasin, et kui ühed neist õigel sügavuselüksteise suhtes tugevalt kinni keerata, siis ratas enam rõvedat häält ei tee. Labane.Näppude vahel keerlemisel ragises muidugi tuntavalt edasi. Ehk veab järelejäänud 260 km ikka välja.

Tegimenuudleid, uurisime terviste kohta, külastasime regulaarselt WCd, laadisimeakusid, blogisime, vaatasime teiste edenemist, saabumist, lahkumist. Õhtuluuesti magama ja viiest hommikul üles. Uus kogunemine ja Karli teatas, etproovime edasi minna. Tore!

Pikkpuhkus pidi olema meie eeliseks. Arvestades eeldatavaid liikumisaegu arvestasinvälja, et võime jõuda üle-ülejärgmiseks kajakietapiks kohale just sellealguseks. See oleks tähendanud, et püüame kinni kõik meie ees 9 tunni seesolevad võistkonnad. Kajaki etapil oli nimelt Dark Zone, ehk aerutamisekeeluaeg. Seega potentsiaalselt oli meie kaotus vahepausist ainult 24h - 6hkohustuslik - 9h dark zone = 9 tundi. Nii pikal rajal on see köömes... Võistlusei olnud veel läbi!

Asjadevalmis seadmine pikimaks jalgsietapiks võttis siiski planeeritust enam aega jauuesti teele asusime alles peale kella 7 hommikul. Oli jälle ilus päikeselinehommik. Alul 5 km ookeani äärde ja siis 10 km mööda laia liivakallastpõhjasuunas.

Ees paistsid mõned võistkonnad. Tuju oli hea ja puhanud. Kuigikõhud ei olnud korras, tundusid kõik üsna heas konditsioonis.

Pärastpaari tunnist kõmpimist jõudsime Henty Dunes liivaluideteni. Luidetest tuliaerofoto järgi leida kaks punkti. Tõusin ühe künka otsa, et asukoht määrata janägin punkti suunas liikuvaid konkurente. Pisut tekitas ettevaatust rajatutvustamisel antud info, et sellel etapil on nähtud kõige rohkem madusid. Tihedadpõõsad liivaluidete vahel tundusid olevat roomajatele sobilikud elupaigad.

Võtsimeõige suuna ja punkti juures olime juba konkurentidel jälil. Luidetes oli palavja tuulevaikne, tõeline kõrb. Leidsime üsna edukalt ka järgmise punkti,jälgedest oli abi. Meie vahetus läheduses oli veel kolm võistkonda. Nüüdliikusime uuesti ookeani äärde ja pidime ujuma üle ca 40 meetri laiuse Hentyjõe. Vesi oli külm, tume ja sügav. Pakkisime enamus riideid veekindlalt kotti jaujusime üle.

Ookeaniääres hakkas tõusma tuul ja äsjane palavus asendus ootamatult jahedusega.Riietusime ja hakkasime mööda ookeani kallast edasi trekkima. Tuul puhus otsevastu ja tugevnes järjest. Vana surfari kogemusest - 10 m/s, 15 m/s. Varsti eilennanud liiv mitte ainult maapinnal, vaid ka kõrgel õhus. Selga läks goretex.Võtsime üksteise järgi haneritta ja pressisime ennast läbi liivatormi edasi.Mida tugevamaks tuul läks, seda ebareaalsem olukord tundus - kust kohast seetorm tuli?

Kuidas see ilm siin kogu aeg nii kiiresti ja nii kardinaalseltmuutub? Hoidsin kõndides näo ees kaarditaskut, et näol valus ei oleks. Käsi eiolnud vaja selle hoidmiseks kasutada. Pärast pikka marssimist peatusime mõnekshetkeks ühe luite taga ja tõmbasime hinge. Paari minutiga kattus maas olev kottliivaga... Mis siis ikka, edasi.

Viimaks jõudsime järgmise jõeni, LittleHentyni, millest tuli jälle üle ujuda. Little Henty oli isegi veidi laiem kui põhi-Henty.Jälle riided seljast ja ujudes üle külma jõe. Riided selga ja jõekallast mööda sisemaapoole. Jõe ääres metsa servas kohtasime joogiseid kalamehi, kellega vahetasime mõnedsõnad. “Oleme siin juba reede õhtust. Muidu hea rahulik koht, aga järskuhakkasid ilmuma hullud seljakottidega, kes järjest üle jõe ujusid ja soisessejõeäärsesse võserikku kadusid!”

Niimeiegi. Ronisime mööda tihedat võsa edasi. Kuna nüüd oli meie ees hulga rohkemvõistkondi selle tee läbinud, oli tekkinud kerge loha. See oli hea. Saimepunkti ja hakkasime tõusma soisest jõeäärsest metsast eraldatud Heemskirkimägismaale. Pärastlõunane liivatormis trekkimine oli meid jälle pisut kulutanudja nii hakkas värskus uuesti kaduma. Tugev tuul oli toonud madalad pilved janendest hakkas sadama uduvihma. Päevased selged ja ilusad värvid ookeani kaldalasendusid õhtuse hallusega kanarbikustel nõlvadel.

Täitsimevastumeelselt tumedast jõekesest joogikotte ja asusime ronima 500m kõrguselCumberlandi mäel asuva punkti poole. Kaardil seisis ähvardav “Ettevaatust, alalon avatud kaevandussahtid“. Ümber mäe oli kaardi järgi päris palju teid, kuidolles jõudnud ca 400 m kõrgusele ei suutnud me maastikul asuvaid teid enamkaardil olevatega kokku viia. Ümberringi oli kõik niiskes udus, õhk tilkus,saabus pimedus. Tegelikult olime üsna õiges kohas ja vaja oleks olnud lihtsalthakata udus põhjasuunas liikuma. Platool paiknev mägi oli meie kõrval. Kuid udus me seda ei näinud.Kõmpisime tükk maad tagasi, et proovida ennast paika panna. Asi tundus üsnalootusetu. Siin tiirles pimeduses mitmeid võistkondi ja lõpuks saime ühtedega,kes olid just punktist tulnud, jutule. Nad andsid lahkelt juhiseid, mis viisidmeid sama teed tagasi ja siis rajalt udusse ja mööda järsku kanarbikust nõlvaüles. Mäeharjal tuli silmad lahti hoida, et udus mitte suurde kaevandussahtikukkuda. Saht oli tegelikult 15 m läbimõõduga 5 meetri sügavune kividegavooderdatud auk. Selle sees oli juba tuulevaikust nautimas üks õnnelikultpunkti jõudnud tiim. Kummaline, et pimeduse ja udu põhjustatud halb nähtavus muudavadmuidu lihtsa navigatsiooni keeruliseks. Tekitavadkõhklusi. Enesekindlusest jäi väheks ja tund läks kaduma.

Trekkijätkates otsustasime, et ei lähe järgmisse punkti mööda mäeharja, vaid valime kindlama,kuid pisut pikema ringitee mäest alla. Kõik olid punkti leidmisest üsna heasmeeleolus ja allpool ei olnud ka ilm nii rõve. Trekkisime edasi. Pikalttrekkisime. Vahepealse pika vaikuse asendas jutustamine juhuslikel teemadel. PiinasimeElot erinevate võimalike versioonidega o-koondise elust-olust, sai nalja.Karligi osales nalja viskamises ja tundus, et tema haigus on normaliseerumas.

Pärastkümmet öist kilomeetrit ja mitmetest telkides magavatest konkurentidestmöödumist jõudsime teelt maha keeramise kohta. Tegime 15 minutise puhkepausi,kuna ees ootas 8 km radadeta mägist maastikku liigendatud reljeefil. Öinenavigatsiooniline väljakutse. Põnev. Adrenaliini tekitav. Asusime teele. Radadeta– tähendas heal juhul põlvini või puusadeni kanarbikku. Halval juhul võsa.Liikusime täpselt näpuga kaardil järge ajades edasi. Et tõusta mitme tipuga GapPeakile tuli läbida Granite Creek nimelise jõekese org. Kaart näitaspaarisajameetrist rohelist metsalõiku orus. Reaalsus oli masendav. Granitetähendas karedaid ja teravaid kaljurahne. Kaljurahnude ümber olid kõrged puud.Kõrgete puude vahel olid madalad puud ja pikali puud. Nende puude ümber olidpõõsad ja nende põõsaste vahel olid teised põõsad. Lambiga sellest seinast läbiei valgustanud. Liikusin ees, ei - pressisin end edasi, libistades karedatestkaljudest alla. Kõigepealt käed võssa ja üritad tekitada avause. Siis jalgadeletoetuspind ja surud kehaga augu suuremaks. Kui saad mingist puust kinni siistõmbad ka jalad edasi. Hullumeelne võsa ja kõik see nõretas veest!

Rassisimeniimoodi mööda võsa ja kaljusid ja jõudsime lõpuks ilusa vuliseva GraniteCreekini. Assa raisk. See oli ainult pool võitu! Orust tuli ka välja saada jasee oli keerulisem, kuna nüüd töötas ka gravitatsioon meie vastu. Kohatitundus, et sellest võsast läbi murdmine ei ole võimalik, kuid siis tuletasinmeelde, kuidas ühel kuulsal jaanipeol skmid võidu alasti läbi tiheda kuusehekironisid ja pressisin edasi. Lõpuks saime läbi. Käed olid karedatest kaljudestverised, goretexi jopes augud ja püksid täiesti ribadeks. Aga olime jälle põlvedenikanarbikus!

Kuilõpuks ennast mäeharjale venitasime hakkas ehatama ja mägede piirjooned joonistusidvälja. Jälgi ei olnud sellele taimestikule suudetud eriti sisse trampida.Ronisime kõrgeimasse tippu ja leidsime punkti. Tipus olid lahedad “mummulised”kaljud, hall kivi oli kaetud ümmarguste rusika suuruste mustjate munadega. Hõlbustasronimist ja oli ilus vaadata.

Järgmissepunkti oli pisut pikem maa, kuid valges oli kergem navigeerida. Lisaks leidsimeikka eesliikujate sisse surutud vao. Edenesime suhteliselt hästi. Vihm olilakanud, kuid soojendava päikesetõusuni oli veel pisut aega. Trekkisime möödajälge ja jõudsime järgmisse punkti kaljusel künkal. 24 tundi oli rassitud jauni hakkas peale tulema. Otsustasime teha 30 min uinaku punkti juures kaljudevahel termokile sees. Maitses. Edasi suundusime mäest alla ja leidsime peagikaardil oleva raja. Seda mööda liikusime vahetusala suunas. See oli ala, millekohta korraldajad olid andnud erilise maohoiatuse. Selle tõttu kõndisinmatkakepp ees ja tagusin kepiga vastu maad. Ühtegi madu ei näinud (tegelikultkogu Austraalia/Tasmaania reisi jooksul). Juhuslikult sattusime ATV rajale, misviis meid otse läbi jõeoru ja kaardi järgi radadeta kanarbikuvälja GranvilleHarbouri kruusateele. Siit jäi TAsse ainult kümmekond km kruusateel kõmpimist.Kõmpisime. Saabus järjekordne ilus päikesepaisteline hommik.

Teel ergutasidmeid paljud autodega möödujad, tehti pilti, sooviti jõudu. Ilus oli astuda.Ainukeseks mureks oli vajadus rohkete metsapeatuste järgi. Karli enesetunne jasellele vastavalt ka meeleolu olid jälle madalseisus.

Kuilõpuks vahetusalasse jõudsime palus ta jälle pikemat puhkust, kuna palavik janõrkus olid tagasi ja ta tahtis arstiga konsulteerida. Erilise vaidluseta niika jäi. Seadsime lahkumise tärminiks 5 tundi. Varuks olevat aega kasutasimeuimerdamiseks, magamiseks, söömiseks ja päikese käes varustuse kuivatamiseks.Rain, Karli ja Elo eemaldasid ilmselt juba jõeületustest sokkides priiküüti saanudkaane.

Veri ei tahtnud hüübida ja protseduur nägi välja päris rõve. Väidetavaltoli valutu. Minu verd kaanid ei ihanud.

XIEtapp – ratas 150 km – TA9 Granville Harbour – TA10 Farquars - 34h 30 min - E 07.11.2011 ca kell10.00 - T 08.11.2011 ca Kell 20.30

Viietunni pärast olime ennast valmis seadnud pikimaks 150 km pikkuseksrattaetapiks. Karli ütles, et ta proovib ja kui enesetunne uuesti halveneb,pöördub tagasi. Olime lootusrikkad.

Etapialgus oli ilus. Ookeani äärses põõsastikus ja küngaste vahel keerutav liivaneja kohati mudane tee.

Tee viis ühelt rannalt teisele ja kaljude vahelistelliivarandadel kannatas hästi rattaga sõita. Olles mõned kilomeetrid sõitnudteatas Karli pärast järjekordset metsapeatust, et tema seisundis ei ole edasiminemisel ikkagi mõtet. Raske oli vaadata kannatavat kaaslast ja mingisugustsuurt ümberveenmise katset keegi ei teinud. Kolme ööpäeva jooksul ei olnudtema seisund põrmugi paranenud ja edasi liikumine oli nõrkuse tõttu puhas piin.

Kunateiste enesetunne oli normaalne otsustasime, et Karli pöördub TAsse tagasiüksinda ja teised jätkavad. Jagasime ümber kohustusliku varustuse ja tõstsin endaratta alla ka Karli tagumise jooksu. Igaks juhuks.

SoovisimeKarlile kõike paremat ja jätkasime teed kolmekesi. Tegelikult oli vajakolmekesi jätkamiseks korraldaja luba, kuid me ei kahelnud, et selle loa saame.

Sõitsimemööda rannikut edasi ja kõik paistis järgnevaks väljaspool arvestust matkaks helge.Ilm oli ilus ja soe. Kaardil viis järgmisse, ca 7 km kaugusel asuvasse punktirannikust eemalduv rada, mille kõrval oli märge “Rada navigeeritav, aga mittesõidetav”. Maastikul läks soovitud suunas korralik rada, mis oli mitmekilomeetri ulatuses täitsa sõidetav. Tundus, et rajameister oli liialdanud.Siis jõudsime ojani, mille teisel küljel kõrgus liivaluide.
Tassisime rattadeesliikujate jälgi mööda luitest üles ja jätkasime mööda suurt liivast välja.Kaugel ees paistsid mõned konkurendid. Ilmselt oli luide 20 aasta jooksulniipalju edasi kandunud, et oli raja katnud, või olime tulnud mingit radamööda, mida kaardil ei olnud. Lükkasime pikalt rattaid mööda liivast välja,kuni jäljed hajusid. Tiimid olid erinevatest kohtadest sukeldunud luitelt võsasessemetsa, et jõuda mitme kilomeetri kaugusel paistvale ca 100 meetri kõrguselemäele, kus asus punkt. Viimaks oli ka meie ees luite äär ja tuli laskuda võssa.Üritasime hoida suunda selliselt, et jõuda tagumisele luitekeelele ja selleotsast teoreetiliselt algavale metsateele. Mets oli üsna tihe ja juhuslikult tabasimevarsti vaevumärgatava raja. Ehk siis taimestik ja pinnas meenutasid, et siinvõis olla kunagi olnud tee. Suund tundus OK ja nii jätkasime metsas jälgedeajamist ja rataste põõsaste vahel sikutamist. Mõned kilomeetrid ja maa hakkastõusma, veel veidi ja jõudsimegi lagedale mäele, kust leidsime punkti. Üldiseltläks päris valutult, kuna me ei kulutanud selle lõigu läbimisele eriti paljurohkem aega kui tipptiimid. Kõige “huvitavam” asjaolu, mis hilisematestjutuajamistest esiviisiku tiimidega koorus oligi see, et kõik nad olid hädassamades kohtades ja elasid läbi enam-vähem samasuguseid muresid ja rõõme. Lihtsaltnende ja võiduihast piitsutatud kiirus, kannatusvõime ja enesekindlus tekitavadprotokollis neid kolossaalseid vahesid harrastajatega.

Õhtuja jahedus olid jälle käes. Sõitsime ca 15 km mööda vaheldusrikast kruusateedläbi paksu metsa punkti 38. See asus Piemani jõe kaldal. Pimeduses kükitasidjõe kaldal korraldajad, kelle juhendamisel ladusime rattad kajakkidesse jaaerutasime üle jõe Corinna asulasse. See oli väike küla, mille ajaloo suurimakssündmuseks oli infotahvli kohaselt umbes 100 aastat tagasi toimunud kohalikubaaridaami labrakaks üle läinud matused. Selle ürituse tagajärjel sulgesidvõimud baari ajutiselt. Vot selline kõrvaline paik. Kuna külas oli avatudturistidele mõeldud rajatised otsustasime soojas tualetruumis pisut puhata.
Google Earthist paistab see ürgse vihmametsaga kaetud kant koondnimetusegaTarkine nagu ilus roheline vaip.

Varstiolime uuesti ratastel ja jätkasime öist sõitu läbi Tarkine metsadekaevandusasula Savage Riveri poole. Kilomeetrid kogunesid visalt. Enne valgeksminekut me sinna jõudsime ja kuna hakkas vihma sadama, siis tegime teiste teeääres peatunud tiimide eeskujul veel ühe uinaku telgis.

Varahommikul jätkasime,nüüd juba mööda asfalti. Savage River oli päris võimas tööstusasula, uinakuajal oli pidevalt kosta tööstuse müra. Kummaline, et mitme tunni jooksul, misme sõitsime mööda maanteed järgmise, Waratah linnakese poole, ei sõitnudtööpäeva ennelõunal maanteel praktiliselt ühtegi autot. Pisut üllatav jakaevurite raskest elust ja loodushoiust aimu andev oli meeletu kogus tühjelahja alkoholi purke teeservas. Konkreetselt iga 10 meetri kohta oli paarpurki. Kui need kokku korjata, saaks ilmselt Tasmaania lennupileti rahatagasi... võite proovida.

Lõunapaiku olime lõpuks Waratah asulas. See oli jällegi vana kaevandusküla, mis 19.sajandi lõpus oli olnud märkimisväärseks mäetööstuskeskuseks. Meile pakkusrohkem huvi punkti 39 lähedal asuv kohvik, mis serveeris suurepäraseidhamburgereid.

Kohvikus oli parasjagu einet võtmas 3-4 tiimi ja kõigil tundusaega jaguvat... Aga minna oli veel tublisti. Uuesti ratastele ja veelmõnikümmend kilomeetrit asfalti ja siis metsateele. Metsateed viisid meidmägisemale maastikule Arthuri jõe ürgsesse orgudesüsteemi.

Metsaneorg oli ca 400 meetrit sügav. Laskumisel purunes minu tagaratta õhukumm, millevahetamine sujus kiirelt. Uuesti orust välja tõusmine oli vaevaline. Kruusasedjärsud tõusud, täpselt sellel piiril – kas kerida või kõndida - ei tahtnudkuidagi lõppeda. Viimaks olime üleval ja vahetusalani jäi vaid 14 km, millestseitse-kaheksa pidi kaardi järgi olema suhteliselt allamäge uuesti jõeorgu jasiis viis-kuus kilomeetrit uuesti teisele orukaldale mööda kruusateed.Allasõidu teeotsast kihutasime alguses minu süül kilomeetri mööda. Mahapööreväiksele metsateele jäi tähelepanuta ja osad jäljed läksid otse. Õnnekstaipasime õigel hetkel tagasi keerata. Blackheart oli siit orgu kihutanud jakaotanud 3 tundi. Nagu hiljem väitsid olid nad isegi kaalunud palkidest parveehitamist ja ratastega allajõge parvetamist, et vältida tagasi oru kaldaletõusu... Meie võtsime veerandi sellest. Korralik lisatõus. Jõudsime õigeärapöörde kohani ja olime valmis uuesti mäest alla sõitma, kuid – tee osutustäielikuks kloaagiks.

Mudane mäeharja mööda üles-alla kulgev õuduste rada.Kohati oli tee roopas, kohati poolde säärde mudaväli, kohati mudase vee all.Ringi ja metsast ei saanud minna, kuna see oli liiga tihe. Tuli minna läbi. Igakurvi taga ootasime olude paranemist, kuid seda ei tulnud. Nii tassisime jalükkasime mudas rattaid mitu tundi. Tülpimus, väsimus, täielikemotsionaalne madalhetk minu jaoks. Õnneks ei olnud me üksi, rajal oli ka teisiõnnetuid.

Kuiviimaks mööda ligast rada orgu jõudsime ja mudarada ristus kruusateega, oli kergenduspiiritu. Ameeriklased suudlesid kruusa ja tänasid härdalt Kõigevägevamat.

Nüüdjäi veel 5 km ja 400 m kõrgustevahega tõus vahetusalasse... Oodatustkeerulisemad olud tähendasid seda, et vahetusalasse jõudsime ajaks, miljärgneval kajaki etapil kehtis dark zone, ehk jõel aerutamise keeld. 19.30 kuni6.30 hommikul jõel aerutamine oleks tähendanud kohest tühistamist. Raskeimrattaetapp oli läbi ja ilma selle kohustusliku puhkuseta oleks minul olnud vägaraske jätkamiseks motivatsiooni leida. See etapp oli väga kurnav.

XIIEtapp – kajak 75 km + trekk 12 km – TA10 Farquars –TA11 Kunnunah - 39h 15min - T 08.11.2011 caKell 20.30 – N 10.11.2011 ca kell11.45

Jahedasja pimedas vahetusalas oli õnneks suur lõke ja mõnus laagrimeeleolu. Sättisimeoma asju, üritasime lõkke ääres riideid ja muud varustust mudast puhastada jakuivatada.

Võistlejatena oleks mõistlik olnud juba öösel varustusega jõe äärdetrekkida, kuid seda me väljaspool arvestust võistlejate mugavusest ei teinud.Püstitasime telgi ja läksime magama. Hommikul magasime pisut sisse jakulutasime liiga palju aega riietumisele ja asjade kokkupanekule. See tähendas,et vahetusalast lahkusime vahetult enne dark zone lõppu ja jõele jõudsimepärast 5 kilomeetrist asjade tassimist ja paadi ettevalmistamist alles ennekella kaheksat. Laisad matkajad:). Ilm oli üsna kõle ja niiske. Arthur river,mida mööda 75 km pikkune kajaki etapp kulges, oli üsna üksildane paik. Kogudistantsi peale nägime jõe kaldal ühte onni ja kahte silda. Muid jälgiinimtegevusest ei olnud. Jõe ääred olid täis erinevas suuruses murdunud ja jõepoolt mustaks poleeritud puid. Kaldad olid kõrged ja kaljused, iga kilomeetrikohta jagus siledat, voolavat ja kärestikulist vett. Linnud. Kalad. Vaheldusrikas.Kuna sõitsime ühes kahele inimesele ette nähtud kajakis kolmekesi, tekitasmeile lisaajakulu kajaki pidev veega täitumine.

Paadi otstes olid augud,millest iga väikse kividele takerdumise tagajärjel voolas paati hulga vett.Siis tuli paat kaldale püsti tõmmata ja vesi välja lasta. Kokku kulutasimenendele operatsioonidele kindlasti üle tunni. Lisaks kajakkimisele tulimägisest metsast võtta kolm kpd. Esimene punkt asus suurte puude juures.

Teinekunagise metsapõlengu alal.

Dark zone saabumiseks olime jõudnud ca 2/3 pealedistantsist ja olime ühtlasi ära võtnud kaks treki punkti. Hommikuks jäi veelca 4 tundi sõudmist ja üks treki punkt. Ainult üks tiim , Rootsi FJS, suutisselle etapi läbida ilma dark zone jäämata.

Ööveetsime ühe kärestiku järel tekkinud liivasel poolsaarel. Nagu öeldud, päikesellel päeval meieni eriti ei jõudnud, kohati sadas ja kõik asjad olid üsnamärjad. Laagris ehmatas meid, et välgumihkel oli vettinud ja ei tahtnud kuidagituld tekitada.

Pidime seda Lupine võimsaima tulega tükk aega kuivatama enne kuisädeme kätte saime. Siis süütasime priimuse abil märgadest puudest suure lõkkeja peagi oli olemine päris mõnus. Linnud kriiskasid, jõgi vulises, vihm jäijärele.

Hommikulolime seekord täpsemad ja pärast niiskete neopreenide selga ajamist ja asjadepakkimist olime jõel ca 6.45. Vaheldusrikas jõgi jätkus ning ennelõunaltüürisime kajaki kaldasse Kunnunah silla juures.

XIIIEtapp – ratas 70 km –TA11 Kunnunah – TA12 Rocky Cape - 5h - N 10.11.2011 ca kell 11.45- N 10.11.2011 ca kell 16.45

Päikepaistis, kuid erilist sooja see ei andnud. Kogu hommikupooliku oli puhunudtugev tuul, mille eest jõe kõrged kaldad enamasti kaitset pakkusid. Suureksõnneks tuule ja rattaetapi suunad suures osas ühtisid, mis tähendas meile vägasuurt kergendust. Komplekteerisime mudased rattad, kuivatasime tuule käes märjatelgi, sõime ja asusime teele. Rattaetapi algus oli päris lihtne, väike tõus jasiis mööda põllumajandusalasid üsna tasane asfalttee tugeva külje- võitaganttuulega.

Kilomeetrid lendasid, maastik oli ilus. Hiljem rohelisedlainetavad mäed, mõned tõusud, kõrgematest kohtadest nägi ka ookeani. Ca kolmetunniga olime järgmise punkti piirkonnas ja etappi jäi järele 15 km. Ületasimekoolmekohast Black Riveri ja leidsime jõeorust punkti. Nüüd kulgesime pisutmetsasemat ala pidi ja tuli ka mõned järsud tõusud üles kerida, kuid võrreldeseelmise rattaetapiga oli see kõik köömes. Tugev tuul tõi meie kannulehirmuäratava väljanägemisega pilvemassiivi ja tundus, et õhtune trekkmererannal ja kojusõit Burniesse saab olema väga märg ja kõle. Just enne TAssejõudmist hakkaski korraks tugevalt vihma sadama, kuid õnneks sadu vahetusalasolles lõppes ja pilved hajusid mägede kohale.

XIVEtapp – trekk 25 km – TA12 Rocky Cape – TA13 Boat Harbour - 8h - N 10.11.2011 kell 16.45- R 11.11.2011 ca kell 00.45

Vahetusalaspääsesime viimase kasti juurde – piiramatult Pepsit ja Pringlesit... bliss:)Sättisime ennast valmis ja asusime krõpse süües kõmpima. Tühised 25 km, labane.Algus oligi lihtne. Tuul oli vaibunud, ilm läks üsna ilusaks. Ilus lai kõvaliivarand, mõõn.

Tunne oli suurest puhkamisest ja magamisest nii heaks läinud,et kui vähegi võimalik proovisime sörkida. See tähendas, et esimeseks punktiksolime kinni püüdnud kaks ees liikunud tiimi. Esimesest punktist edasi läks agaasi keerulisemaks.

Kallas ei olnud enam liivane ja sile, vaid kaetud teravate ookeanipoolt uhutud märgade kaljudega. Maa aga oli kaetud väga tiheda põõsastikuga.Liikusime hoogsalt mööda matkaradu ja tõusime ookeani äärsetele mägedele.Tahtsime võimalikult palju valges edeneda ja seega jätkasime sörkimist, kusvõimalik. Tegime õige teevaliku matkaraja siltide järgi, ja loobusime pikastringist ümber mägede (millist Seagate Chris Forne hiljem leebelt kirus – sest kuulas kohalike matkajate nõu ja mis maksis neile30 min ja 2. koha). Pimedus langes ja pilved kadusid. Ühel pool mägede kohalsirasid tähed, teisel pool ookeani kohal suur täiskuu. Maagiline õhtu.

Kaartoli umbmäärane ja punktide asukohad ebaselged. Reljeefi oli väga raske halvatrüki tõttu välja lugeda. Mõõn lisas omakorda tõlgendamisvõimalusi. Liikusimemööda ookeani kallast. Kaldaäärsetel kaljudel turnimine ja punkti otsimine olipimedas päris keeruline ja ohtlik, vedas, et ilm nii mõnus oli. Lõpuks jõudsimekahtluste kiuste kaljuse poolsaare tipus olevasse KPsse. Üle poole trekist oliläbi, kuid esialgselt loodetud 4-5 tunni asemel oli teoreetiline võimalus lõpetadatrekk 6,5-7 tunniga. Nagu igal selle võistluse etapil - ikka läks kauem, kuilootsid. Kõigest hoolimata oli see trekk ilus ja põnev.

Viimanepunkt asus suurema 500 meetri kõrguse kaldaäärse mäe küljel ja legendiks olioja ja raja ristumisest 20m põhja. Rada oli, kuid oja me ei näinud. Traavisimeõigest kohast üle ja järgmises rajaristis saime aru, et oleme tulnud liigakaugele. Tagasi. Ikka ei saanud pihta. Jooksin mööda rada edasi tagasi ja teginiga mõnekümne meetri järel 20m sööste võpsikusse. Adrenaliin oli jällegiüleval, kuna alt ookeani äärest hakkasid paistma varem alistatud tiimidelambid. Hiljem rääkisid mitmed tiimid, et olid selles kandis näinud mitmeidmürgiseid Tiger Snake’e... Lõpuks, täiesti koht metsas kohas, oli punkt.Eelviimane sellel võistlusel. Asusime läbima viimast kolme kilomeetritvahetusalasse. Liikuma pidi mööda radadeta kallast, kohati leevendasid minekutloomakoplid. Ookean kohises all kaljudel ja kas ma mainisin, ookeani kohal särastäiskuu. Kaif.

XVEtapp – ratas 35 km – TA13 Boat Harbour - 3h 7min - R 11.11.2011 kell 00.45 – R 11.11.2011kell 02.52

Viimanerattaetapp algas tõusuga ookeani äärest kõrgele lagedale kaldapealsele. Sealtsuundusime mööda maanteed Burnie poole. Olime enne võistlust teinud rattasõidusamasse kanti, kus nüüd asus viimane KP. Visuaalselt ei pakkunud rattaga kõrgelkuuvalguses ookeanikaldal sõitmine vähem naudingut kui trekk. See oli vägalahe. Tõusud vaheldusid kiirete laskumistega, kus ühel Rain pääses napilt väikesepaksu känguru - wallabyga kokkupõrkest. Väikese süstiku ja tema esiratta vahelejäi ehk meeter ruumi. Võtsime viimase punkti ja kerisime läbi öise Winyardifinishi suunas. Pizza ja shampus ootasid, MMi rada oli alistatud. Kokku kulus 730+ km läbimiseks 8 ööpäeva 17 tundi ja 52 minutit.

Seeoli vaieldamatult karm katsumus ja oleks olnud veel rängem ilma pikkade puhkepausideta.Pikaks kujunenud võistlusel mõtlesin korduvalt, et see on liiga pikk ja liigaraske üritus, et seda veelkord ette võtta. Mida rohkem tekib ajavahet kogetud raskustegaseda vähem usun, et ei soovi sellist erakordset võimalust meie maakera vapustavaloodusega vahetuks kokkupuuteks rohkem ette võtta. Elame-näeme.

Täname toetajaid ACE Logistics, AT Sport, Freesport ja Fotoluks.

Osad pildid tehtud Fotoluksist kasutamiseks saadud veekindla Fujifilm FinePix XP30 kaameraga ja osad laenatud seiklusspordi fotograafi Andreas Strandi lehelt www.andreasstrand.se

Ärge pahandage kirjavigade pärast, tekstid mahukad ja proovin neid vaikselt parandada.

Seiklusspordi MM Tasmaanias - XPD 2011 - Esimene osa

2011-11-23T16:27:00.001+02:00

Ettevalmistused

Liialdamatavõib öelda, et MMil osalemise ettevalmistused algasid 11 kuud varem enne võistlusele registreerumist detsembri alguses 2010.a. Registreerumiseeelduseks oli edukalt lõpetatud Explore Sweden ekspeditsioon-võistlus 2010,päris igaüht sellisele ekspeditsioonile osalema ei lasta.

Kunatäispikal seiklusel osalemine on füüsiliselt, emotsionaalselt ja finantsiliseltäärmiselt mahukas ettevõtmine, oli vaja koguda ennast kõigis võtmetes. Karlioli võistkonna ACE Logistics/Salomon ellukutsuja ja ka pooles ulatuses meeskonna osavõtutasufinantseerija ACE Logistics abil. Ilma tema huvi ja panuseta ei oleks seeprojekt tõenäoliselt realiseerunud, võistluse eksootiline toimumiskoht jamärkimisväärne osavõtumaks oleks seadnud lati enamuse Eesti seiklussportlastejaoks pisut liiga kõrgele.

Esimenekoosolek, kus võistlusele minekust rääkisime, toimus novembris 2010.Otsustasime, et läheme. Registreerusime ja meid registreeriti. See tähendas, etkevadel tuli teha igal juhul üks pikem seiklus, et saadakogemusi ja õppida taluma valu. Kõige sobilikum ja ahvatlevam tundusesmakordselt korraldatud Shveitsi APEX Race. See oli tõesti vinge võistlus,mille rada oli füüsiliselt erakordselt nõudlik. Need kõrgustevahed, midarajameister ette nägi ja mida lõpetanud võistkonnad läbisid, olid hullumeelsed. APEXi esimeselpäeval oli mul raske ja mõte MMil osalemisest oli pidevalt tõsise kaalumiseall. Meie võistluse peatas Karli põskkoopapõletik30 tunnil. See oli ootamatu, kuna Karli väljanägemine ei tundunud senini vägahalb. Võistusest sai matk ja ARWS tipptiimide järel luuramine. Saimeväärtuslikke kogemusi ja kokkuvõttes väga positiivse emotsiooni, kuna öistemagamistega on Shveitsi Alpides ja järvedel liikumine ju puhas rõõm. Seepositiivne emotsioon hoidis meid ikka MMi lainel.

Juunis-Juulistreenisin täitsa korralikult, silme ette kerkis Rogaini EMi poodium. Pärastedukat rogaini otsustasime osaleda ka Tsehhi kolme ööpäevasel seiklusel, misoli sellel aastal ka Euroopa meistrivõistlusteks. Kuna Elo oli hõivatudo-jooksu MMiga otsisime tõsiselt naist, kes meiega osalema tuleks. Saime nõussePilvi. Tsehhi võistluse läbisime treeningu vormis säästvas tempos ja seekujunes väga põnevaks ja mõnusaks.

Septembrija oktoobri treeningud olid selgelt MMi suunalised, võimalikult paljukajakisõitu ja tõuse. Kokkuvõttes võib öelda, et füüsiline ettevalmistusvõimaldas MMi raja rahuldavalt läbida. Spordiksmuudab iga distantsi läbimise aga kiirus võrreldes enda füüsiliste võimetegaehk pingutus. Kohati pingutasime, kohati mitte.

EnneMMi käisime Rainiga koos abikaasadega väiksel turismitiirul Singapuris jaAustraalias. Mina ei olnud enne nendesse maailmajagudesse sattunud ja olinselles suunas reisimisest ammuunistanud. Singapur oli võimas.

Uued võimsad ehitised, sajad lahel lossimistootavad laevad, hullumeelselt suured ja ekstravagantsed kaubamajad ja kõigele sellele veidi aasiapärasust lisav valguspidu Deepavalit pidav Little Indiameeletu rahvamassiga.

Austraaliagatutvumiseks jäi meil ainult 3 päeva, kuna esialgses planeeringus olimetähelepanuta jätnud MMi korraldajate soovitatava logistikaskeemi. Selle tõttupidime Melbournest Sydneysse sõitma viie päeva asemel kolmega. Trip oli siiskiväärt ette võtmist. Saime ülevaate kagu-Austraalia loodusest ja ööbides vanatuttava Rob Prestoni juures ka hulgaliselt väärt soovitusi ja infot XPD kohta.Rob on Team Blackheart navigaator ja eelmise aasta Cairnsi XPD võitja.

Pisutvarjutas häid meeleolusid near-death experience Austraalia maanteel. Nimeltolime autoga sõites juhuse meelevallas kui meile vastu sõitev vagunelamugasõiduauto juhitavuse kaotas ja vahetult enne meiega kokku põrkamist teelt kogutäiega välja lendas. Õnneks lendas auto koos haagisega paremale, mitte vasakulepoole teed meie pihta. Abistasime õnnetuse ohvreid esimestena ja õnneks keegitõsiselt viga ei saanud, kuigi õnnetus oli visuaalselt fataalse potentsiaaliga.

Pärastpõgusat õhtust jalutuskäiku Sydney vaatamisväärsuste juures ning toiduvarude javarustuse täiendamist olime 29. oktoobril Sydney lennujaamas ülekilodegamaadlemas. Ootamatult pakkusid meile abi järjekorras olnud kaasvõistlejad, võttes osa meie kraami endapagasisse. Pärastlõunaks olime uduvihmases Tasmaanias.

Kohtusimemägirataste rentijaga ja võtsime vastu rendirattad. Rattad tundusid OK, kuiginäha oli, et neid ei olnud väga hoolikalt hoitud. Lootsime parimat. Korraldajadtagasid transpordi Launcestoni lennujaamast võistluskeskusse Burniesse ainult 29. oktoobril, seega oli suur osa võistlusele lennukiga saabujaid korraga kohalja sai imetleda kogu seda hullumeelset kogust varustust ja lootusrikastenergiat.

Paaritunnise bussisõidu järel jõudsime Burniesse ja sealt edasi meie rendimajakesseWinyardi linna lähedal, 15 km Burniest läänesuunas. Majake jäi võistlusrajaviimasele etapile, seda saime küll teada mõni päev hiljem.

Esimeselõhtul seadsime end sisse ja tegime väikese sörgi poodi. Kuna ilm oli vihmane jamaastik mitte eriti üllatav, siis mingit erilist emotsiooni Tasmaania eitekitanud. Küll sai selgeks, et korraldajate jäetud mulje, et Tasmaania oneraldatud paik, kus ei tarvitse kõigi võistkondade jaoks poes toitu jaguda, olitugevalt ülepingutatud.

Järgmisel päeval saime väikese pingutusetagajärjel korraldajate logistikutelt kätte enda rattad ja asusime neidvõistluseks ette valmistama. Sättida tuli lenksu kõrgust, sadula asendit,lisada sarved, kompuuter, vedamissüsteem, numbrid, kaardihoidjad, kleepekadjne. Õhtul tegime väikese sõidu lähedal asuvale poolsaarele, kus tuvastasin, etminu kasutuses olnud ratta tagajooks loksus ja kinnituspolt oli täiesti läbi.Helistasin rendifirmasse ja mees seletas, et tegemist ilmselt lahtistekoonustega. Olin enam kui murelik. Mul ei ole elu sees mägirattal koonusedlahti loksunud, võib-olla 20 aastat tagasi Ereliukasel oli selline muremõnikord. Kuidagi saime poldi ikka kinni ja trenni tehtud. Koht oli iseenesestvõimas, paarisajameetrine kaljupoolsaar, mille lamedal seljal ilusad rohelisedpõllud, suur mitmevärviline (veel mitte õitsev) tulbifarm ja valge majakas.Ja kõva külm tuul.

Järgmisel hommikul sõitsime ratastega Burniesseregistreerima ja varustuse kontrolli. Kõigepealt registreerumistoimingud, siisväike avamine ja siis varustuse ja kompetentsuse kontroll.

Pidime ette näitamaoma kohustusliku varustuse s.h. telgi ja alusmatid. Saime läbi. Tuli vastatamõningatele küsimustele navigatsiooni ja ohutuse vallast, samuti tõendadaesmaabivõimekust. Vahepeal käisin kohalikus rattapoes ja sain ühe kaasvõistlejaabil oma rattale väikese värskenduse. Tüüp oli proff ja avas laagri, pingutasvajalikud kruvid ja ratas tundus olevat korras. Muidugi unustas ta pingutadarummu teise poole kruvid, mis omakorda järgmise 150 kilomeetri järel lahtilibisesid ja panid rattalaagri tegema kohutavat häält, aga sellest hiljem.Tagasi keskuses tegime tutvust ka kasutatavate kajakkidega ja harjutasime nendekokkupanekut. Tegus ennelõuna seljataga, suundusime tagasi Winyardi, et jätkataettevalmistusi toidu ja varustuse komplekteerimisel.

Õhtupoolikultoimus võistluse ametlik avamine, turvalisuse breefing ja ühine õhtusöök.

Seeoli tõesti väga maitsev. Jälle koju ja edasi toidu ja varustusekomplekteerimisega. Järgmine päev pidi jääma vaid kaartidega tegelemiseks,logistikaskeemi koostamiseks ja komplekteeritud varustuse kastidessepaigutamiseks.

Hommikulsõitsime uuesti Burniesse, seekord taksoga. Toimus raja tutvustus ja kaartidekätte andmine. Nagu ikka tõid pikad etapid saalis esile rõõmu jaahastuseohkeid. Lahe on muidugi vaadata animeeritud kaardil, kuidas on liikudalinnutiivul sadu kilomeetreid üle karmi maastiku, kuid reaalsus maastikul onalati pisut ebaromantilisem. Valusam, aga ka põnevam.

Tutvustuselejärgnevalt võeti rivvi ja kaptenid korjasid kokku 37 kaarti, enamus A3.Jalgsietapid 25000 ja ratta- ning kajakietapid 50000 mõõtkavas.

Suundusimekiirelt koju ja asusime Rainiga kaartidega tegelema. Paar tundi märkisime pealeliikumisteid ja tähistasime kaarte täiendavate vihjete ja märkustegarajaraamatust. Seal, kus tundus vajalik, märkisime rattakaartidele pealeärapöördekohad kilomeetrites, samuti tähistasime suuremalt punktid jakohustuslikud liikumisteed. Teevalikuid oli, kuid ekspeditsioonile kohaseltmitte ülemäära palju. Distants on võrreldes punktide arvuga lihtsalt nii pikk,et enamasti liigutakse ühes kanalis ja mööda vaatamisväärsusi, mida rajameisteron punktides ja kohustuslikes lõikudes soovinud võitslejaile tutvustada.Kaartide kiletamiseks oli meil Eestist ostetud 30 meetrit kilet, kuid Robieeskujul ostsime kohalikust supermarketist imeodava (12 EUR+6 eur 40 kilet)lamineerija, millega sai A3 kaarte kokku murdes A4 formaadis lamineerida. Seeoli superost. Kiletamine läks väga kergelt ja mitte ühegi kaardiga ei tekkinudrajal vettimisküsimust. Kaardid olid kompaktsed ja alati hästi loetavad.

Eloja Karli tegelesid rajaraamatu läbi töötamise ja logistikaplaani koostamisega.Kokku oli igal võistkonnal 5 varustusekasti a’ max 25 kg, 4 rattakasti a’ max30 kg ja 1 kajakivarustuse kott 30 kg. Kastid tuli tähistada tähtedega A kuni Eja neid nägi enamasti ükshaaval vastavalt tähele vahetusalas võistlusealgfaasist kuni lõpuni. Rattakast oli reeglina kättesaadav iga rattaetapialguses ja lõpus, samuti vastavalt kajakietappidel kajaki kott. Paistab lihtne.No ei olegi väga keeruline, kui lõpuks sotti saad, mis varustus ja mitme tunnisöök kuhu kasti peab minema. Kõik peab olema täielikult läbi mõeldud, et eijuhtuks nii nagu juhtus eelmisel aastal Nathan Fa’avae’ga (kõndis ca 50 kmpeaaegu paljajalu (rattakinga tallad sokkide sees), kuna unustas tossud õigessekasti panna).

Karlion vana logistik ja tegi täiusliku skeemi. Ainukeseks küsimuseks olidtoidukogused. Karli arvestas igaks juhuks igal pool korraldaja pooltmaksimaalselt pakutud ajaga, mis oleks kokku andnud 9 päevase võistluse. Minategin oma plaani 7 päeva peale. Tundus enam kui küllalt ja tagant järele võttesoligi see meie õige potentsiaalne tempo. Panime seinale nimekirjad jakomplekteerisime kastid.

Peagioli organiseeritud transport kohal ja saatsime teele rattakastid. Kella 16ksliikusime ka varustusekastidega Burniesse. Tegime viimase komplekteerimise jaasusime järjekorda kaste ära andma.

Kuigi kaal oli meil olemas, siis riputamisrihmade ja ajapuuduse tõttu see kasutust ei leidnud. Kerge paanika tekkis, kui üsnakergena tundunud kastid olid kõik kaalust selgelt üle. Enamasti tuli välja tõsta1,5l Pepsi pudeleid ja lampe/akusid/laadijaid, pisut ka sööke/konserve.Nibin-nabin saime kastidega asjad joonde ja enamus varustust rattakastidesseümber jaotada. Nüüd oli üks suur etapp läbi. Jäänud olid ainult mõningadkaarditegevused ja seljakotid. Suundusime koju, tegime korraliku õhtusöögi japakkisime järele jäänud asjad seljakotti ja kohvrisse, et hommikul kõik kiireltsujuks.

Jaoligi stardihommik käes. Äratus kell 6. Robi isa tuli meile järele jatransportis meid kottidega Burniesse. Seal panime kohvrid pagasiruumi jasuundusime rannaribale starti. Enamus oli juba kohal. Võtsime oma kajakid javedasime need vabale kohale liival. Karli ja Rain tegid luuret ja leidsid vabakoha paarsada meetrit ida pool, sõidusuunas. See oli väga hea, nagu hiljem selgus.Start hilines pisut, kuna GPS Spot seadmete võistkondadele üle andmine, lippudekokku kogumine ja gps seadmete turvasulgemine võttis aega.

IEtapp – Kajak 17 km - Start Burnie - TA1 Penguin - 2h 30 min - K 02.11.2011 Kell 9.15-11.45

Lõpuksrivistati kõik võistlejad kaldale paatidest paarikümne meetri kaugusele üles jaanti stardisignaal.

Kõik 79 võistkonda, ehk 158 paatkonda tormasid omalootsikute juurde ja seejärel vette ja asusid mööda päikselist hommikust jaüsna rahulikku ookeani ida poole sõudma. Meie stardipositsioon oli väga hea,liikusime esimese paarikümne paatkonna seas ja sõudmine sujus hästi. Adrenaliin oliüleval, emotsioon oli võimas. This is it, seiklusspordi MM ja mina olen siin.Veel kolm aastat tagasi tundus sellisest üritusest osavõtt täiesti hullumeelseja ebareaalsena. Nüüd mõlasime kõrvuti selle maailma vägevatega ja nagukajakiga ikka – ei jäänudki kohe väga maha..:)

Mõniaeg mõlatud ja taga liikuva Karli-Elo paadiga sidet otsitud, pidime hakkamapidurdama. Nende kiirus ei olnud eriti hea. Sõudsime juba väga rahulikult, kuidikka jäid kaaslased maha. Midagi oli viga. Jälgisime asja ja ilmnes, etElo-Karli kasutataval lühikesel plastikkajakil (mida me ei olnud enne saanudproovida) tekkis raskuse ees ja seega nina vee all olemisest suur liikumistakistus. Kuidas olukordalahendada? Olime juba ca kolmveerand tundi sõudnud ja vajunud võistlejaterivisjärjest tahapoole. Ilm ei olnud enam nii rahulik ja kohati viskas korralikkulainet. Jätkasime vanaviisi üle suurema lahe ja siis, kui vesi pisut rahunes, võtsime paadid kõrvuti ja ees istunud Karli ja Rain vahetasid paate. See väikevahetus oli piisav, et probleem kõrvaldada. Saime uuesti liikuma ja esimesespunktis 8 km pärast starti arvestasime kaotuseks liidritele 12 min. Punkt käesja olime suures midfielderite pundis. Liikusime hästi, kuigi täispuhutavSevylor paat ei hoidnud eriti hästi kurssi ja viskas tuule ja lainete sunniltihti külje ette. Jõudu oli ja kõigil olid samad paadid. Veel tunnikevõimlemist ja olime esimeses vahetusalas.

Olimeseadnud eesmärgi kiirendada oluliselt vahetusalade läbimist võrreldesvarasemate võistlustega. Selles vahetusalas, kus eriti midagi teha ei olnudvaja, see ka nibin-nabin õnnestus. Tegime kiiremini kui meiega koos saabunud,kuid võrreldes tipptiimide paari minutiga oli meie enam kui veerand tundisiiski mölutamine. Silva-Gerber sõitis ilma neopreen riieteta lühikeses jooksuriietuses ja ookeanil eiolnud sugugi soe. Selline lähenemine vajab kogemust, julgust, mental toughnessija tugevat tööd aeruga.

IIEtapp - Trekk 20 km - TA1 Penguin- TA2 Riana - 4h 14 min - K 02.11.2011 Kell 11.45- 15.59

Saimeliikuma. Esmalt viis rada ca 4 km läbi asula ülesmäge kohalikku jahilasketiiru.Teel lasime laugematel lõikudel sörki, järsemad tõusud kõndisime. Möödusimekohalikust algkoolist, kus klassitäis lapsi olid teeäärde üles rivistatud jalõid kõigile võistlejatele patsi ja uurisid nende päritolu kohta. Laheemotsioon! Vahetult enne tiiru tulid meile vastu mitmed tipptiimid, s.h.rootslaste FJS, oli võistluse tunne. Tiirus suundusin laskma mina, kuna olinkorra varem jahilaskmist proovinud. See ei ole eriti keeruline, kuna haavlipilvon hajus. Tuleb lihtsalt rahulikult toruga taldrikut jälgida ja siis kui seehõljuma jääb, panna pauk. Esimene läks siiski mööda. Pihta oli vaja saadaviiest lasust üks ja kõik järgmised neli ka märki tabasid. Kellel ei tabanud,need said 10 min kohustuslikku stoppi. Liikusime edasi. Rada viis väiksele DialRange mäestikule, kus võtsime mõned punktid kuni 400 m kõrgusel merepinnast.Kõik sujus hästi, liikusime erksalt ja rajal ei eksinud.

Tasmaania loodushakkas ennast meile näitama, suured võimsad puud, kõrged 3-4 meetrisedsõnajalad, sammal, lopsakus. Lahe. Liikusime üldiselt mööda radu, kuid tegimeka ühe eduka lõike järsust mäest üles.

Etapi lõpuosa liikusime koos tugevaHispaania tiimi Quechua’ga. Ilm oli ilus ja soe, soolase ookeanivee kuivamineilmnes riietel valgete tugevate soolalaikudena.

Pärast 4 tunnist trekkimistjõudsime vahetusalasse.

IIIEtapp – ratas 20 km - TA2 Riana – TA3 Gunns Plains + IV Etappkoopaorienteerumine 1 km + V Etapp ratas 50 km - 6h 45 min - K 02.11.2011 Kell 15.59-22.46

Saimerattakastide juurde ja panime kiirelt rattad kokku. Tankisime joogikotid jaasusime ratastele. Rada viis mööda asfaltteid lõuna poole ja tõusis vastutuuleslaugelt. Quechua tiim oli rattas selgelt tugevam ja läks kiirelt oma teed. Meievalisime säästliku tempo ja liikusime ennast liigselt kulutamata.

Pidevaltlaugelt tõusev rada ja vastutuul ei ole meeldiv kombinatsioon, kuid püsisimesiiski meeldivas rütmis. TA3 asus ca kolmesaja meetri sügavuse oru põhjas. Sinnalaskudes tulid meile vastu võistluse liidrid Uus-Meremaa võistkond Seagate,kuhu kuuluvad legendaarsed seiklussportlased Nathan Fa’avae ja Chris Forne.Kiirel laskumisel just Seagate’ga kohtumisel juhtus ka väike ekstsess, kui Karli kaotas kiirel laskumisellahtise killustiku tõttu uue ratta üle kontrolli ja sõitis kurvis teelt välja ja tegi väikeseuperpalli. Õnneks lõppes kõik õnnelikult ja tõsisemate tagajärgedeta. Jätkasimelaskumist. Kui olime orgu jõudnud tuli vastu Silva-Gerber ja nendest mõnedminutid hiljem Blackheart. Kuna TA3 oli tunnine kohustuslik ajaauk, missisaldas koobastes punktide otsimist, oli meie vahe liidritega veidi allapooleteise tunni. Varsti jõudsime tugevnenud tuules TA3.

JõudnudTAsse, suundusime koobastesse. Aeg pandi tunniks seisma ja kõik said rahulikultläbida koobastes o-raja. Esimesed 5 punkti olid turistidele avatud osas,kus olid rajatud betoonist teed ja trepid. Koopad olid muljetavaldavad. Vägaliigendatud ja ilusate stalaktiitidega. Pärast kergeid punkte treppidel ja betoonteedel tuli leida sissepääs tavakülastajatele suletud koobastesse.

See tähendasroomamist läbi kitsaste mudaste ja märgade avauste valgustajaks ainult endalambid. Veidi vastumeelne oli ennast märjaks teha ja läbi kitsukeste madalateavauste pressida, kuid siiski mitte väga keeruline. Punktide tähisteks olidväikesed lindikesed ja nende leidmisega oli üksjagu tegemist. Me ei saanud kohearu, mida tähendab sink hole. Arvasime, et lihtsalt mingi suur kooparuum, kuidtegelikult oli tegu sisse varisenud koopaosadega ehk lehtritega maapinnal. Kui sellest läbi hammustasimeleidsime ka ülejäänud punktid üles ja pärast 40 minutit maa all nägime jällepäikest. Kerge puhkus ja varustuse korrastus ja olime uuesti ratastel. Nüüdtuli sõita alguses sama teed tagasi, mis tähendas korralikku 300 mkõrgustevahega tõusu orust välja.

Siis viis rada orust läänes paiknevatessemägedesse. Tõusime mööda kohati mudaseid metsateid järgmise punkti poole. Kuipäike loojus läks ilm kohe märkimisväärselt külmemaks, algas uduvihm. Meiletähendas see mitut järjestikkust peatust riiete peale panekuks. Jõudsime punktija nüüd oli tunda, et võistlus on tegelikult käima läinud. Olid tekkinud vahed,liikusime üksinda. Kogu kaardimaterjal oli koostatud ca 20 aastat tagasi, mistähendas, et maastikul olid paljud teed ja nende klassid muutunud. Valges olilihtsam, kuna sai hinnata reljeefi, pimedas tuli rohkem lähtuda tagumikutundestehk PTst. Pimedaks läks kella kaheksa paiku õhtul. Esialgu PT toimis. Korrapidime vahetama Karli purunenud tagumist õhukummi. Kuna teed olid muutunud siisleidsime ühe vajaliku mahapöörde õnneks teeristi paigaldatud tee nimetahvlijärgi. Ilma selleta ei oleks kuidagi osanud õigest kohast maha keerata.Tuvastasime peagi ka eesliikujate jälgi ja see julgustas meid valikul. Nüüdliikusime ca 10 km tihedas metsas mööda kitsaks kasvanud metsateed. Kohatimudast ja kivist, kohati kitsast. Tasmaania loodus avas ennast veel, teestsüstisid üle vombatid ja wallabyd, puude otsas kükitasid kiiskavate silmadegaväikeloomad. Asi läks põnevaks. Seda võis lugeda lausa ideaalseks mägirattasingliks. Üldsuund oli ainus, mille kaardiga kokku suutsime ajada, kuid asisujus ja lõpuks jõudsime suurele teele. Siit jäi TA4 veel kümmekondkilomeetrit, mis alguses kulges laugelt allamäge ja siis lõpus tõusis üsna järsult.Enne TAsse jõudmist nägime jälle Blackhearti. Vahe oli veidi kasvanud.

VIEtapp – Trekk 60 km – TA4 Leven Canyon – TA5 Vale River - 27h 15 min - K 02.11.2011 kell22.46- R 04.11.2011 kell 02.17

Külmashilisõhtus jõudsime TA4. Kõigepealtvahetasime riided, pakkisime rattad kastidesse ja komplekteerisime riided jasöögi. Soojendasime priimusega vett ja valmistasime Freespordist hangitudAdventure Foodi. TAst asutasime järgmisele etapile koos ühe Ameerika tiimiga,kellega ka veidi muljeid vahetasime. Olek oli veidi udune ja ma ei jälginud vägatäpselt kaarti. Liikusime teistega koos ja see oli viga. Suundusime läbi sügavaLeven Canyoni ja ületasime jõe. Teisel pool pidi minema lintidega tähistatudmatkarada, kuid marssisime sellest üle ja tõusime liiga kõrgele teisele kanjonikaldale. Sealt murdsime läbi tiheda metsa läände, lootes leida kadunudmatkarada. Mõõtkava oli suur ja kaart üldistatud. Kahjuks olime liiga kõrgel jasattusime kaljusele ninale kanjoni ja haruoru vahel. Pimedas oli olukordakeeruline hinnata ja püüdsime leida teed nina mööda alla. Liikusime tükk aegatihedas võsas, laskudes väiksematest kaljunukkidest puudest kinni hoides.Lõpuks jõudsime nukile, kust alla minek tundus liiga keeruline. Lambi võimsamaastmega uurides selgus, et kohe meie all paistsid suurte puude ladvad. Olimeseega päris kõrge kalju äärel. Selge, siit alla ei saa, tuleb tagasi minna.Päevavalguses ilmselt ei oleks julgenud sellisesse kohta ronida. Liikusimeveidi tagasi ja peagi pääsesime alla jõe äärde, leidsime otsitud kaduva raja.Kaotasime ehk maksimaalselt pool tundi.

Edasiläks lihtsamalt. Võtsime punkti ja liikusime mööda tähistatud rajakest võimsatesõnajalgade alt suurele teele, kus olime varem kohanud Blackhearti. Veidi möödateed ja olime järgmise punkti juures. Rajaraamatu andmetel asus see koopas.Kohal oli veel kaks tiimi ja leidsime koopasuu lihtsalt. Selle koopa sissepääsoli päris madal. Pidime roomama. Saime sisse ja leidsime väikese otsimise järelka kompostri. Välja ja edasi.

Tõusnudoli märkimisväärne tuul ja meid ootas ees tõus raja kõrgeimasse punkti ca 1200m kõrgusele Black Bluffi mäele. Alguses kulges tõusev matkarada tihedas võsasja halvenenud ilmaoludest andis märku ainult puulatvades uluv tuul. Elo kurtisund ja väsimust ja seadsime tempo temale sobivalt. Üks tiim oli mäe all katelgi üles pannud, kuid meie tiimi meespoolele tundus esimesel ööl magamineselge priiskamisena. Veega ei olnud olukord just kõige parem. Pisut nirisesvett mööda matkarada ja lõpuks suures hädas sai seda ka tangitud. Kasutasimeklooriga veepuhastuse tablette, kuid ilmselt liiga vähe ja just siit võisidalguse saada hilisemad probleemid kõhuga.

Tõusimevaikselt mäele, kuni taimestik hõrenes ja tuul pääses mäenuki ja võsa tagantvälja. See oli päris raju. Pakkisime ennast kiirelt fliisi ja goretexi jajätkasime teed. Leidsime pimedas mägijärve äärest punkti ja liikusime möödakanarbikuseid nõlvu edasi. Maa oli härmas, oli üsna vilu olemine. Järgmisepunkti poole oli ca 4 km radadeta minekut pimedas öös. Märkasime mäel mitmeid tiime,ühed olid teinud eksliku valiku ja jäänud järskude nõlvade lõksu ja pidi nüüdtagasi liikuma. Kõik see julgustas meid, kuna meil orienteerumine sujus. Harjalnägime ka paari telki magajatega. Liikusime edasi ja enne punkti jõudmisthakkas tekkima looduslik valgus.

Tänu sellele saime oma asukohas kindlust jaliikusime kohati puusadeni kanarbikus edasi. Meie järele kogunes kaks-kolmvõistkonda, kellega koos jõudsime lõpuks päikesetõusuks KPsse 16.

Edasisuundus rada mäest alla tasandikele. Läks soojemaks. Läbisime metsa jaületasime jõe ning jõudsime suurele metsapõlengu alale. See oli kohati lage,kohati kuivanud rontidega kaetud suur platoo. Päike oli väljas, kuid tuul oliendiselt kõle. Pool tundi enne KP 17 otsustasime teha 30 min uinaku ja jalgadekuivatamise aktsiooni. Stardist oli möödunud 26 tundi.

Edukasuinak tehtud liikusime mööda tasandikku edasi. Avatud alal edenesime hästi,kuid võsasemad lõigud panid tahtmise proovile. Võsa oli nii tihe, et sellestläbi pressimine ei olnud mõistlik, tuli sikksakitada mööda põõsaste vahelisiloomaradasid. Lõpuks jõudsime juhuslikult kaardil mitte olnud teele, mis viismeid Cradle Mountain maanteele. Siin kohtasime telkivat peakorraldajat jarajameistrit, kellega vahetasime mõned muljed ja suundusime edasi. Mõnedkilomeetrid mööda asfalti ja siis uuesti lagedatele ja matkaradadele. Ees oliselle treki raskem osa ja õnneks ei olnud meil sellest ettekujutust...Pärastlõunaks jõudsime üle tasandike uuesti mägisemale maastikule. Siit pidimejälle leidma lintidega tähistatud matkaraja. Alguses olime rajal, kuid ühtkanarbikust harja ületades kaotasime rajatähistuse silmist. Sama juhtus ka kaheteise tiimiga. Koos üritasime maastikku kaardiga kokku ajada, kuid eriti hästisee ei õnnestunud. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui liikuda üldsuunaga edasi jaloota, et leiame raja laskudes sügavasse orgu Vale riveri poole. Hakkasimelaskuma.

See oli tagantjärele selle raja kõige lahedam mets. Mitte ühtegi rada,mitte ühtegi märki inimtegevusest. Lihtsalt ürgsed väändunud, kõdunenudsamblased puud suurel nõlval. Mitte ühtegi orientiiri, millest kinni haaratamitme kilomeetri jooksul. PT. Laskusime ja hoidsime lõunasse. Lootuses, etlipikutega tähistatud rada on meist lõunapool. Päris kadunud me ei olnud,teadsime nõlva, kus me oleme. Kuid valesse orgu laskumisel oleks õigele teelejõudmine võtnud kindlasti mitu tundi aega. Lõpuks märkasime jälgi ja lipikuid.Rahulolu.

Möödakaasvõistlejate jälgi liikusime nüüd läbi selle ürgse ja puutumatu metsa möödajärske libedaid laskumisi ja tõuse. Iga oru põhjas oli hämmastavalt lopsakastaimestik, kosed ja kärestikulised ojad.

Nõlvadel ja harjadel võimsad meetritepaksused puud püsti ja pikali. Tõesti eriline mets. Nagu “Avataris”. Korragatulid meile vastu kaks meest suurte seljakottidega, köisi täis. Need olidköieülesande korraldajad, kes teatasid, et laskumine Vale river kanjoni läbikose jääb ära, kuna kõrge veeseisu tõttu on see lihtsalt liiga ohtlik. Osaltoli kahju, osalt kergendus. Külmas koses laskumine oleks tähendanud ilmselgelttäielikult läbimärjaks saamist ja lõdisemist. Kuigi ujuda tuli ju samas veeshiljem korduvalt niikuinii... Lõpuks õhtu hakul laskusime mööda väga järsku jalibedat nõlva Vale jõe kanjonisse. See kaljune auk ürgses metsas oli jällegi –võimas.

Kõrge kosk, üle astangute ja kaljurahnude voolav karge tume jõgi selleall. Kui kohale jõudsime valmistus üks tiim just ujuma minema ja saabunudjaheduses ei tundunud see asi üldse kutsuv ja turvaline. Mitte mingisugustkorraldajate julgestust ei olnud. Kõik oli oma vastutusel ja muud teedvahetusalasse, kui mööda külma kaljuseintega ääristatud jõge ei olnud. Mis siisikka. Pakkisime asjad veekindlalt ja jätsime seljakottides olevatesse veekindlatesse kottidessetäiendavalt õhku. Panime goretexi peale ja hüppasime jõkke. Esmalt tuli ületadaväike kolmemeetrine voolav sügavik. Seejärel ronida mööda kaljusid allapoole jaujuda kaljuseinte vahel mööda jõge ca 50 meetrit eemal paistvate kivideni.

Kastõesti nii ongi? Oli. Mina liikusin ees ja utsitasin teisi liikumisele. Kunakeha oli juba väsinud ja energiapuuduses, võis väga külmas vees pikalt jakorduvalt ujumine tuua hüpotermia. Seadsin koti rinna alla ja sumasin vette.Jalgade ja ühe käega tõmmates ujusin kivide poole. Rindkere tõmbas külmas veeskangeks, asi tundus ohtlik. Ilmselt siiski lihtsalt alalhoiu instinkt. Jõudsinüle ja juhendasin oma kogemusele tuginedes teisi. Kõik said üle. Tõmbaskülmavärina sisse. Ka Seagate Chris Forne, kellega võistluse pidulikul lõpetamisel rääkisime arvas,et see rajaosa tundus kuidagi liiga ohtlik... ütleme nii – Xdreamil sellist ülesannetette ei anta...

Kaardijärgi oli vahetusalasse ca 7 km ja sinna võis liikuda kas mööda jõge või 50 mraadiuses jõest. Jõgi oli üldiselt veidi üle põlve, kuid päris kiire vooluga jalibedate suurte kividega. Alguses ronisime mööda suuri kive ja jõeääri vees,kuni kaljuseinad veidi järele andsid ja jõe äärde tekkis ka puid. Utsitasinkõiki märga aluspesu kuiva vastu vahetama ja lõpuks võtsid kõik seda kuulda.Siis proovisime leida teed läbi kallastel kasvava võsase metsa. See mets lõiviletsa läbitavuse osas võistlusel uue standardi. Tohutud vanadusest võimetsatulekahju tagajärjel kokku kukkunud puud kohaliku toomingalaadse võsagaläbi kasvanud. Ja seda järskudel nõlvadel. Õnneks oli veel kevad ja vegetatsiooniperioodi algus!

Liikusime pikalt ja kiirusest mingit ülevaadet omamata. Tagantjärgi hinnates umbes kilomeetri tunnis. Olipimenenud ja edenemine väga raske. Pärast mitut pimedat tundi otsustasime pisutpuhata ja teha 40 min uinaku. Leidsime metsast sobiliku samblase 2x1,5 platsi,kuhu panime kiirelt üles telgi ja pugesime magama. Karli magas bivikotisväljas ja korjas kaelalt väikesid kaane. Une ajal marssis meist mööda mitu tiimi. Äratuskell tõi meid liigakiirelt tagasi pimedasse reaalsusse. Liikusime jõekohina järgi võsas edasi,kuni taipasime, et oleme hakanud liikuma pisut vales suunas mööda väikestharujõge. Korrigeerisime ja lootsime, et korraldajad meid GPS järgi reegliterikkumise eest ei karista. Paari tunni pärast saime kokku ühe tiimiga jatundus, et oleme hakanud jõudma TA lähedale. TA asus kaardi järgi kunagi ülepaisutatud alal, mis nüüd pidi olema kuiv. Kaart jättis tõlgendamisruumi, justmillisel jõekaldal TA asub. Valisime vasaku kalda ja see oli õige valik. LõpuksTA lõket nähes oli tõsiselt hea meel raske etapi lõpu üle ja enesetunnet tõstisveelgi lampiderivi jõe vastaskaldal kaljusel mäel. Vaesed konkurendid olidvalinud vale jõekalda, mis tähendas, et nad pidid külmas öös tegema veel ühekülma 50m ujumise TAsse. Korraldajatel olid küll kajakid, kuid loomulikultkeegi hädakisa ei kuulanud, lubati vaid appi minna, kui keegi uppuma hakkab...

VIIEtapp – Raft 8 km – TA5 Vale River– TA6 Lake Mackintosh - 3h 46 min - R 04.11.2011 Kell02.17- 06.03

Vahetusalasoli püstitatud telk ja kättesaadav oli kajakikott. Panime märjad neopreenidselga ja goretexid peale. Edasi pidime sõitma mööda Lake Mackintosh paisjärveneljakesi täispuhutavas kajakis. Mina asusin tüürima ja see ei olnud lihtneülesanne. Paat ei tahtnud kurssi hoida ja pimedas oli ka raske õiget teedleida. Järv oli tõeliselt tontlik – must vesi, millest turritasid välja sajadhallid kuivanud suured puud ja toikad.

Jälle väga meeldejääv ja üsnagi creepykoht, eriti öösel. Öö oli jahe ja kuna sõudmise asemel pidin enamuses lihtsalt tüürima,hakkas mul tõsiselt külm. Külmatunnet lisas aerult käisesse voolav vesi. Paninalakehale peale termokile, kuid see ei toonud suurt leevendust. Kui valgeksläks tegime peatuse ja üritasime Karliga võimeldes sooja saada. Elo ja Rainkülma ei kurtnud. Eriti sooja ei saanud ja sõudsime edasi, kuna TAni minnapolnud enam kuigi pikalt. Varsti olime õnneks järgmises varahommikusesvahetusalas.

VIIIEtapp – Kajak 20 km – TA6 Lake Mackintosh –TA7 Tullah - 6h 55min - R 04.11.2011 Kell06.03-12.58

TAssejõudes pidime tassima lõdisedes enda paadi ja varustuse poole kilomeetrikaugusele laagrisse. Minul oli kerge madalhetk, läbikülmumine ja energiapuudus.Vajasin pisut aega enda turgutamiseks. Õnneks oli TAs lõke ja telkgaasisoojendajatega. Seal kuivatasime pisut riideid ja lõdisesime ennastsoojaks. Kulutasime siin tublisti üle tunni, millest 25 min võib julgelt minutaastumise arvele panna. Lõpuks asusime sisse pakitult teele ja nagu arvata olitegime paari kilomeetri pärast riiete vähemaks võtmise peatuse. Suur külm oliõnneks kontidest väljas:) Kajakkimine kulges rahulikult. Järv oli ilus, kõrgedmägised kaldad, selge orientiir järve kaugeima sopi näol kaugelt paistmas. Kuikohale jõudsime poseerisime fotograafidele ja asusime kohustuslikule 2kilomeetrisele kajakkide tassimisele üle mäe. Tuli tõusta ca 200 m ja teinesamapalju laskuda teisele poole mäejõeni. Alul tassisime paati käe otsas,kuna Karli õlg ei lubanud paati ise õlale tõsta. Hiljem kasutasime tehnikat,kus Rain tõstis paadi Karlile üles ja siis tassisime paati õlal, mis ontunduvalt kergem. Tunnike tassimist ja lasime paadid järsust kaldast Murchisonijõkke.

See oli lahe jõgi. Ilm oli ilusaks läinud, vesi oli peegelsile ja koguvõimas kaldailu oli peegelpildist kahekordselt imetletav. Pisut turistilikkajak, kuigi töötasime hoolega. Lõunaks libisesime Tullah sadamasse jatassisime kajakid TAsse.

IXEtapp – ratas 105 km – TA7 Tullah – TA8 Strahan Midcamp - 17h 29min - R 04.11.2011 Kell12.58- L 05.11.2011 kell 6.27

Pikemaksrattaetapiks valmistusime jälle ca. tunni.

Olime ainuke tiim vahetusalas. Päikepaistis, kui asusime mööda maanteed teele. Mõne kilomeetri pärast keerasimemaanteelt metsateele ja hakkasime tõusma elektriliini mööda mäele. Tekkisootamatu palavus. Varsti läks rada kitsaks ja mudaseks ning algas single track,kus me enamasti sõita ei suutnud ja pidime rattaid käekõrval lükkama. Nõndamitu kilomeetrit, kuni jõudsime KPsse. Veidi veel tõusu ja saime mööda vägajärske radu mäest alla laskuda. Korra sõitsime õigest teeotsast mööda japroovisime rattaid mööda järsku ja risust elektriliini vedada, kuid loobusimesellest plaanist õnneks kiirelt.

Väikehaak tagasi ja mööda single tracki mäest alla. See oli korralik trial rada,keegi meist ei julgenud siit ratta seljas alla tulla. Liiga mudane ja kivine jajuurikane. Tassisime jälle paar kilomeetrit rattaid. Lõpuks suuremale teelejõudes oli tuju hea ja asusime edasi sõtkuma. Sõitsime läbi väikse Roseberylinnakese, veidi mööda maanteed ja hakkasime tõusma metsateed mööda vanakaevanduse poole. Tasmaania eurooplastele teadaolev ajalugu on suuresti seotudselle maalapi maavarade ekspluateerimisega, seega on seal palju maha jäetudvanu kaevandusi ja sellega seotud üksildast infrastruktuuri. Leidsime väikseotsimise peale KP kompostri ja jätkasime teed Montezuma kose poole. Tähis olipaigaldatud ainult pooltesse punktidesse, tihti pidi rajaraamatu juhendi järgileidma ainult kompostri. Rada, mis kose juurde viis, oli kunaginekaevandustrammitee. See oli mitmekümne kilomeetri pikkune mäeküljele õõnestatudlaugelt tõusev ja laskuv kolme-nelja meetri laiune rada. Õhtu hakkas saabuma jatulenevalt asjaolust, et olime mägisel alal tähendas see jahedust. Mäeküljedolid sadanud vihmast märjad ja tee seega üsna porine ja suurte loikudega. Peagipanime goretexi ja kingakatted peale, et ennast mitte läbimärjaks pritsida jasooja hoida. Montezuma kosk pakkus jällegi võimast vaatepilti.

Tasmaaniakõrgemaid koski, 104 meetrit langevat vett järskude nõlvadega orus. Kose allaoli rajatud uus kitsuke rippsild, millest sai rattad üle lükata tagumise rattapeal. Tegime väikse pausi, et seda paika imetleda ja sõitsime edasi.

Teeoli ilus, kuid tundide viisi sõites muutus lõpuks ikka üksluiseks. Lisasimeaegajalt riidekihte ja lambid ja lõpuks tuhisesime kilomeetrite viisi kurvilistlaskumist mööda suure maantee suunas. Vähene uni hakkas tunda andma ja mõte eiolnud enam kõige selgem. Sõnajalad hakkasid tontlikke kujusid võtma,sleepmonsterid olid lähedal. Kui jõudsime maanteele sai minu kaardilugemisoskusotsa. Ma ei suutnud kuidagi hinnata kaardi mõõtkava ja andsin kaardilugemiseüle Rainile. Algas unine ja raske periood minule, Elole ja Karlile ja Rainipoolne tiimi vedamine. Ekslesime koos paari teise võistkonnaga pisut otsidesmaha jäetud raudteed, mida mööda pidime sõitma kp 25 ja edasi Zeehanilinnakesse. Minu pilt oli üsna hägune ja püsisin ligasel ja soisel rajal, kuskohati tuli suuri lompe läbida, rivi keskel. Lõpuks jõudsime punkti, vedasimerattad läbi jõe ja sõitsime mööda raudteeliipreid Zeehanisse. Siin teatasKarli, et tema enesetunne on hakanud halvenema. Panime selle pisut varem söödudkofeiinitablettide arvele. Ka Raini vahepealne värskus oli raugenud.Seiklusvõistlus oli täiega käima läinud... Jõudsime vaevaliselt Zeehanisse,leidsime KP. Siin oli ka paar teist võistkonda ja koos valmistusime viimaseksca 55 km enamasti maanteel kulgevaks lõiguks Midcampi. Täitsime avaliku tualetikraanist veepaunad ja asusime teele. Mis seal ikka, paar tundi ainult sõita...Oleks me teadnud, et ees ootas ca 6 tundi kannatusi...

Maanteelliikusime ülesmäge ja see minek ei olnud kerge. Karli enesetunne halvenes,kõigil oli uni. Midcamp 6 tunnise puhkusega tundus nii lähedal ja nii kaugel.Ikkagi peaaegu rattaga Tartust Põltsamaale... Kui olime kümmekond kilomeetritsõitnud tegime peatuse ja kuna enesetunne oli kõigil nigel, otsustasime tehapaarikümne minutise uinaku.

Uinak väga olukorda ei parandanud. Karli kurtishalba enesetunnet ja see hakkas ka välja paistma. Proovis tulutult oksendada. Midagi polnud teha. Jagasimevarustust, et tema kandamit kergendada ja liikusime vaevaliselt edasi. Võistlushakkas laiali lagunema. Sõin geele ja suutsin ennast pisut turgutada. Sära tulitagasi silma ja uni taandus. Iga kilomeeter tähendas, et sõita jääb kilomeetervähem. Lihtne. Kulgesime. Kohati saime tõusudele vahelduseks ka pikkilaskumisi. Vaevu hakkasime jõudma lähedale punktile 27, mis kujunes üsnasaatuslikuks. See oli umbes 10 km enne Midcampi ja tundus lihtne. Möödametsateid pidi saama otse punkti ja sealt juba laskumine Strahanisse.Tegelikkus oli midagi muud. Mets oli selles kandis maha võetud. Ja suure metsamahavõtmine tähendab seda, et raiesmikud on risused ja teed, mis seal kunagi onolnud enam ei eksisteeri. Ajasime teede jälgi ja nägime kõikjal üle tohuturaiesmiku teiste tiimide lampe. Need kulgesid kaootiliselt kilomeetrite laiuselraiesmikul ja keegi ei tundunud taipavat, mida edasi teha. Ühes kohas suurteoksahunnikute vahel kohtasime Jaapani tiimi East Wind. Nad olid siin juba tükkaega õiget teed otsinud, edutult. Pidasid nõu. Üks japs kugistas rütmiliseltiga 20 sek järel suurest plastikpudelist siniseid kõrisevaid tablette suhu.Väga sürr pilt. Ei saanudki küsida, mis need olid.
Mina olin arvestadesolukorda üsna ergas, oli tekkinud teatav adrenaliin lahendamist vajava olukorraees. Vedasin tiimi teed otsides raiesmikku mööda rattaid kandma. Tagant järelemitte väga hea mõte. Keegi väga ei protestinudki. Kaardi pealt paistis asilihtne. Ca paarsada meetrit asimuudiga minekut kuni järgmise teeni. Paarkõrgusjoont. Tegelikkus oli masendav. Kõrged ca 50 m järsud võsased ja rägasednõlvad. Mul oli seljas enda ja Karli kott, kokku ca 15 kg ja kaenlas ratas.Rassisin ühest orust läbi ja jõudsin teisele harjale, kust avanes vaadejärgmisele piiritule raiesmikule ja suurtele orgudele-nõlvadele. Pimeduse tõttupuudus ülevaade, kus me täpselt oleme. Edasi ei olnud mõtet minna. Ots ümber jatagasi. Kaaslased vaatasid mind kurjade ja tülpinud pilkudega.
Järgmine valikoli ca 5 km ringisõit mööda metsateid. Need olid enam-vähem nagu kaardil, kuidühte risti ei suutnud täpselt määrata. Sõitsin teistelt eest, et tuvastada,kuhu tee viib. See oli tegelikult õige tee, kuid kannatus katkes ca kilomeeterenne sihile jõudmist. Keerasin otsa ümber ja sõitsime veel suuremale ringile.Liikumiskiirus oli väike, Karli rippus vaevatuna rivi lõpus ja tundis ennasthalvasti, kuna kohati venisid meie vahed suureks. Minu soov oli ees tööd tehesasukoht tuvastada ja punkt leida, selle tõttu ka ettesööste tegin. Lõpuks, kuioli juba valgeks läinud, jõudsime teeni, kus saime ennast paika. Nüüd olipunktini kolm kilomeetrit. Sõitsimeselle tee, leidsime punkti, jälgisime rägastel raiesmikel rattaid tassivaidkonkurente ja hakkasime vaikselt Strahani poole kerima. Vaevaliselt, kuidedukalt. Kõik olid päris läbi, kuid 6 tundi puhkust ja soe söök olid vägalähedal. Kella 6ks jõudsime lõpuks Strahani suvituslinna Tasmaania läänekaldal.Keskväljakule punkti juurde jõudmiseks tuli veel võtta väike tõus.

Võistluse70 tunnil veeresime lõpuks Midcampi ehk umbes poolele rajale. Võistluse lihtsampool oli läbi, ees ootas ekspeditsiooni osa. TAs olid püstitatud magamisekstelgid. Rattad ja riided tuli survepesuriga loputada. Riided panime kuivama jasuundusime sööma. Seejärel telki magama. Karli näost oli näha, et ta on vägavaevatud. Ka Rainil ja minul oli kõht lahti. Lootsime, et puhkusest on abi...

Jätkub mõne aja pärast veel umbes sama pikalt... :)

Osad pildid tehtud Fotoluksist kasutamiseks saadud veekindla Fujifilm FinePix XP30 kaameraga ja osad laenatud seiklusspordi fotograafi Andreas Strandi lehelt www.andreasstrand.se

XPD ARWC 2011

2011-10-31T03:44:00.003+02:00

Võistluste LIVE lehekülg on üleval. Esimesed ametlikud koosolekud ja gear check tehtud. Jätkame asjade pakkimist. Kaartide saamiseni on ca. 20 tundi. Ilmateade on paljulubav.

Ajavahe on 9 tundi, meil tõuseb päike varem.

http://www.trackmelive.com.au/xpd2011/default.aspx

Eile tegime rattasõidu sellises kohas (tulbid on ilmselt õitsemas siis kui võistluse lõpetame):

Asusime teele

2011-10-21T22:53:00.003+03:00

Kogu see pikk list sai enam vähem kokku pandud ja kohvritesse surutud. Mahtus. Mõningad asjad tuleb veel tee pealt kokku osta. Rattad rendime kohapealt, umbes pool sööki ostame kohapealt. Seda eelkõige, kuna Freesport.ee võimaldas meil soodsalt varusid täiendada Sponseri ja Borni kraamiga.

Praegu istume Vantaas. Edasi lendame Singapuri, kus veedame 3 päeva turistidena, siis Melbourne ja aklimatiseerumistreeningud Austraalia alpides. 29. oktoobril lendame Tasmaaniasse, kus tuleb vaikselt hakata asju sättima ja võistluseks valmistuma. Start antakse 2. novembri hommikul kohaliku aja järgi.

Operatiivseimat infot saab võistluse kodulehelt, kindlasti GPS jälgimine ja leaderboard s.h. lisaks peame mõnedes vahetusalades blogima.

Fotoluks andis meile kaasa vee ja põrutuskindla Fujifilm XP30 fotoka, millega loodame ka maastiku ilu ja võistluse valu pisut salvestada ja teiste huvilisteni tuua.

Võistluse kodulehekülg:

http://xpd.com.au/

Meie võistkonna Facebooki leht, kuhu postitame oma teateid ja pilte. Seal on võimalus ka pöidlahoidjatel võistlust kommenteerida ja arutada, miks meie täpp kaardil nii vaevaliselt edasi liigub...

http://www.facebook.com/acesalomonteam

Igal juhul, proovime hoida Eesti lipu kõrgel!

Asjad edenevad vaikselt

2011-10-11T00:21:00.003+03:00

Pool treeningtsüklist on edukalt läbi. On läinud hästi, tunne läheb paremaks, jõudu tuleb juurde. Pühapäeval tegime kaasa Vaude Bike Xdreamil. Eelmisel aastal olime üllatuslikult meestest kolmandad. Seekord tundus paljude tugevate ratturite kohaloleku tõttu sama kordamine utoopilisena. Läksime siiski võistlema.

Alt läksime, nagu enamus teisigi, kohe planeeringuga. Oleks tulnud kohe kolm-neli punkti ära jätta. Kes võis teada?

Alustasime väikese sisemise ringiga ja siis põhjakaldale ning päripäeva ringiga tagasi võistluskeskuse lähedasse pesasse punkte noppima või ära jätma. Startisime rahulikult ja kogusime vaikselt hoogu. Esimesel tunnil jäime paar korda kinniste aedade/väravate taha, kust kaardi järgi läks tee läbi. Ronisime üle. Võistlustunne hakkas sisse tulema... kuni 1.45h kohal Vääna Jõesuus purunes minu tagumine kumm. Vahetasime õhukummi 6 minutiga ja liikusime edasi. Aeg kulus ja hakkas tunduma, et kõikide punktide võtmine ei ole reaalne variant. Liikusime aktiivselt edasi. Sügisene loodus oli lahe, ilm super. Kusagil 2.30h paiku kohtasime mitmeid tugevaid tiime endale vastu sõitmas. Ja siis 2.45 paiku kaardi idaosas jälle susin tagakummis... lasime käiku Raini parandusvahu. See täitis kummi ja tundus, et oleme päästetud. 10 min pärast metsarajal oli aga õhk uuesti väljas. Ka Raini kumm oli tühjem kui vaja ja ta asus seda mikropumbaga pumpama kuni "krõks". Pump katki. Õnneks lahked kaasvõistlejad laenasid pumpa. Vahetasin siis uuesti õhukummi.

Aga - never give up! Jätkasime aktiivselt sõitu. Korra mõtlesime ka üle jõe minekule, Indrek käis isegi jalgupidi vees, kuid loobusime liigse sügavuse ja terviseriskide tõttu. Aeg oli armutult kulunud ja nüüd pidime loobuma praktiliselt kõikidest lõunapoolsetest punktidest. Sõitsime Indreku tuules 35 km/h otse mööda maanteed Keila-Joale, et saada kätte vähemalt osad finishi lähedasest kobarast. Saime kolm ja olime õigeaegselt finishis.

Kokku 4h, 75 km, 22 punkti ja 15 koht. Head meelt valmistas, et sõita jõudsime päris hästi ja oleks vabalt võinud edasi sõita.

Tasmaaniasse sõiduni on kümme päeva. Treenime, seame mõtteid õigesse suunda, komplekteerime ja mõtleme läbi varustust. Nädalavahetusel on treeninglaager Otepääl/Käärikul, kus mängime võimalikult palju võistlusolukordi läbi ja proovime paika panna pisiasju, mis meid edukalt finishini aitaksid.

ARWC Tasmania, November 2-10, 2011

Varustuse nimekiri:

Austraalia viisa
seiklusspordikindlustus

Mandatory ALL TIMES - ON PERSON
numbrivest
vile
pealamp
iga-ilma jope
fliispluus
pika varrukaga pluus
pikad püksid
müts
ellujäämiskile

Mandatory ALL TIMES - ON TEAM
veepudelid, -konteinerid
2x kompass
taskunuga
kotid väljaheidetele
telk
min 800gr magamiskotte
min 1,2m2 matti
GPS, tagavarapatareid, kuiv kott
pliiats, märkmik
Rajaraamat, kaardid, kontrollkaart
GPS Tracker
mobiiltelefon - väga soovitatav
Arstipakk, minimaalselt
3x elastikside
1x kolmnurkside (rätt)
2x streriilne haavakate
sporditeibi rull
tugevad allergiavastased tabletid

Mandatory MTB - ON PERSON
jalgratas
kiiver
valge esituli
punane tagatuli

Mandatory KAYAK - ON PERSON
päästevest
vile
aer
jalanõud
kiiver
valguspulgad, 100mm
valguspulkade kinnitamise abivahendid

Mandatory KAYAK - PER KAYAK
kahene kajakk
throw bag
valguspulgad, 100mm

Soovitatav
PIDEVALT
seljakott
prillid
lambi tagavaraakud, -patareid
kaartide veekindlana hoidmine
Rajaraamatu veekindlana hoidmine
tikud vmt süütaja
veepuhastusained
päikesekreem
veekindlad kotid varustusele
veekindel marker
kell
Teip
valuvaigistid
plaastrid
käärid
pintsetid
kõhukorrastuse tabletid
lihasevalukreem
hõõrdumist ennetav kreem
soojakreem
niit-nõel
lisakompass
veekeedusüsteem

RATTAL
tööriistakomplekt(id)
odomeeter
kindad
tagavarakummid
paranduslapid
kett, lukud
kaardialused
heeblid
pump
tagavarapatareid
tagavaratuled
rattakingad
rattakingakatted
porilauad
õiged pedaalid
piduriklotsid

KAJAKIS
veekindel kott seljakotile
pritsmekindel jakk
karabiinid vedamiseks
kalipso
kalipsovarrukad, sääred
istumisalus
helkurid varustusele

LISAKS
söök (geelid, batoonid, tabletid, ampullid, dehüdreeritud söök, joogipulbrid)
vajalikud riided
vajalikud jalatsid
erinevad kindad
kilekotid varustuse korrashoiuks
tekstimarkerid raja märkimiseks
materjal rattakastide tähistamiseks
kleepekad (Salomon, Ace Logistics)
kontorikile
SuperAttack või analoogne liim
käesoojenduskotikesed
nokats
nokatsi taha päikeselapats
joogipudelite kinnitus seljakotile
matkakepid
Austraalia adapter

Treeningtsükkel on alanud

2011-09-28T00:24:00.002+03:00

Tasmaania seiklusspordi MMi stardini on jäänud 35 päeva. Olen alustanud treeningtsükliga, et viia suvisest võistlemisest väsinud keha uuesti toonusesse ja vaim ootusärevusse väljakutsete ründamiseks.

Oleme võistkonna liikmete Karli, Elo ja Rainiga kokku leppinud, et läheme võistlema ja endast parimat andma. Seda on kerge öelda ja mõelda. Selleks, et meie mõte püsiks samal liinil ka pika võistluse käigus, on vaja olla heas vormis.

Alad on nagu ikka - ratas, jalgsi (trekk/jooks), kajak. Lisaks korraldajate varustusega köieülesanded, rafting jmt, mis on tavaliselt rohkem visuaali ja funi pärast kui tõsine väljakutse. Pika seikluse - ja nagu taustainfost aru saab Austraalia XPD - eripäraks on ülipikad etapid ühes distsipliinis. Ühes distsipliinis etapp kestab tõenäoliselt 12-30 tundi. Eriti rasked on tõenäoliselt jalgsi- ja kajakietapid. Jalgsietapid selle pärast, et nad on jalgsi ja viivad läbi tõsise radadeta kõnnumaa. Kajakietapid selle pärast, et nad toimuvad ookeanil ja white wateril ja on eriti rutiinsed seisval veel. Tuleb valmistuda.

Meeldiv on, et kajak(id) on meil nüüd tänu Xdreami üldvõidule vabalt kasutatavad. Oleme sõiduriista ja sellele soetatud kaaslast testinud, nad on head ja usaldusväärsed. Viimase sõidu tegin pühapäeval Soodla veehoidlal. Ma ei olnud enne seda veeteed kasutanud ei talvel ega suvel. Tegemist on väga mõnusa kajaki kohaga ja see on väga aktiivses kasutuses kalameeste ja tõenäoliselt põhiliselt slaavi päritolu kaasmaalaste poolt suvituseks. Minu eesmärk oli sõita Koitjärve sillani ja tagasi. Igaks juhuks võtsin kaasa ka kilekoti metsasaaduste jaoks ja see osutus õigeks sammuks. Ühel jõe äärsel soosaarel tehtud 30 min korjeretk täitis koti puravikega. Neid oli seal igas vanuses ja kujus, jalalt kukkunuid ja vaevalt samblast välja roninuid.

Ühiskondliku kontrolli rakendamiseks ja treeningpartnerite utsitamiseks lisan siia üldise treeningplaani viimaseks kuuks enne Tasmaaniasse reisimist. Astuge ligi.

28. 90-120 min ratast s.h. tõusud Viimsis/Maarjamäel

29. 90 min kajaki päeval + 60 min Tallinna Spordihallis jõud kell 18

30. Ratas 90 min

Oktoober

1. Rogain 8h väljaspool arvestust

2. Kajak 120-180 min

3. puhkus

4. 70 min Nõmme Vanakal liivast tõusu kõnd kotiga päeval + 60 min Tallinna

Spordihallis jõud kell 18.30

5. 90-120 min ratast s.h. Tõusud Viimsis/Maarjamäel

6. 60 min jooks päeval kiiremate lõikudega + 60 min Tallinna Spordihallis

jõud kell 18.30

7. Ratas 90 min

8. Kajak Tallinn 120 min

9. Bike Xdream 240 min

10. puhkus

11. 70 min Nõmme Vanakal liivast tõusu kõnd kotiga päeval + 60 min Tallinna

Spordihallis jõud kell 18.30

12. 90-120 min ratast s.h. Tõusud Viimsis/Maarjamäel

13. 60 min jooks päeval kiiremate lõikudega + 60 min Tallinna Spordihallis

jõud kell 18

14. Laager? Pikk & mägine Otepää/Haanja/Piusa

15. Laager? Pikk & mägine Otepää/Haanja/Piusa

16. Laager? Pikk & mägine Otepää/Haanja/Piusa

17. Puhkus

18. 60 min Tallinna Spordihallis jõud kell 18.30

19. Ratas 90 min

20. 90 min mägist jooksu päeval + 60 min Tallinna Spordihallis jõud kell

18.30

Reis, aklimatiseerumine, treeningud, võistluse ettevalmistused.

Start 2. novembri hommikul. Finish 8-10 novembril.

Xrace Sigulda, Baltic Adventure Racing Championships

2011-09-19T14:44:00.015+03:00

Üks asi sai selle hooaja alguses ette võetud - esimesed Balti Meistrivõistlused Seiklusspordis. Esimene etapp Vilniuses läks hästi kuni viimase tunnini, olime viiendad. Teine etapp Orissaares õnnestus võita. Kokkuvõttes olime sellega liidrid ja seda napilt Läti tiimi E-Bike ees.

Üldiselt on pärast Tsehhi võistlust kumm üsna tühi olnud. Xdreamil kulgesime huumori võtmes, järgmisel nädalavahetusel jooksin treeninguna Tallinna Maratoni. Püüdsin küll väga rahulikult madala pulsiga joosta, aga maraton asfaldil jätab ikka teatava jälje ja toob nõrgad kohad välja. Jalad jäid kangeks, tekkis õrn selja, põlve ja ahilleuse valu.

Igal juhul oli Lätti Sigulda Xrace viimasele etapile minnes enesetunne tagasihoidlik.

Ees ootava maastiku kohta oli mingi kaemus olemas - suured, libedad ja võsased nõlvad. Jõudsime kohale tund enne starti. Captains meeting ja mõned raja reeglite selgitused käes tuli meie teadvusse info, et pool tundi enne starti pidid kõik olema juba rattaalas kusagil vaateratta juures. Ettevalmistused läksid kibekiireks ja lisaks lajatas korraliku paduvihma peale selleks ajaks. Umbes 15 min enne starti saime lõpuks liikuma rattaala poole, mitte kedagi ei näinud ja ehku peale läksime seda vaateratast otsima. Õnneks oli ühel ristmikul viit panorama radz vmt. ja selle järgi jõudsime rattaalasse. Jooksime juba jalgsi stardi poole liikuma hakanud rahvale järgi, kiivrid ununesid kiirustades pähe. Start oli luhalt sügava Gauja jõeoru põhjast.

Et kaardid saada, tuli joosta ca kilomeetrine lõik nõlval looklevat serpentiini mööda. Seal üleval, kindlusevaremete juures saime kaardid ja legendid. Esimene etapp oli valikorienteerumine Gauja ürgoru liigendatud nõlvadel ja seda väikse kiiksuga. Nimelt Score-O, ehk iga KP andis erineva arvu punkte ja kokku pidi saama kindla punktisumma.

Lisaks sellele võis igat punkti võtta erinev arv tiimiliikmeid. Meie sellest kiirustamise tõttu kahjuks kõige paremini läbi ei hammustanud. Oleks saanud kohe lahku minna, kuid meie jooksime esimesed paar punkti koos ja kaotasime selle tõttu tunnisel etapil parimatele ca 10 min. Nõlvad olid kõrged ja järsud, mets väga lahe - märg, ürgne, samblane, roheline. Matkarajad on hästi tähistatud ja lisaks on nõlvadele ehitatud rohkesti treppe ja vaateplatse looduse nautlejatele. Viilisin veidi teiste arvelt, kuna põlv andis tunda ja jalad olid üsna kanged. Võistluse käigus õnneks põlvevalu taandus.

Orienteerumise lõpus jooksime Gauja äärde ja saime kummipaadi.

Paljud paatkonnad olid juba veel sagimas. Paadiga sõudsime esmalt allavoolu. Alguses oli väga harjumatu, kuna kummipaat ei hoia üldse kurssi ja kohe kui ei tüüri hakkab paat ümber oma telje tiirlema. Jälle oli igal punktil erinev arv kohustuslikke SI märkeid, kuid sellest sai teada alles punktis olles vaadates SI-jaama märgistust. Võtsime kaugema punkti ja siis jooksime paadiga ülesvoolu tagasi.

Õnneks oli paat üsna kerge ja selle külgedel hoidmiseks köied. Meie läheduses liikusid ka teised Eesti tiimid - Seiklusporr ja Heiti/Raivo/Erki. Veidi paadi lohistamist ja edasi-tagasi üle jõe sõudmist ning saime paadid maha jätta sinna, kust me selle saanud olime.

Nüüd jooksime lisaülesandesse slaalominõlva juurde. Lisaülesandeks oli inimkatapult – kahe kõrge toru vahel kumm, mis tõmmati pingule ja millega lennutati siis sportlane paarikümne meetri kõrgusele taevasse.

Päris uhke atraktsioon, mis keeras katapulditavatel Heitil ja Indrekul sisikonna korralikult segamini. Seejärel ronisime nõlvast üles ja jätkasime ratastega 10 km pikkusel o-rajal. Kiire laskumine orgu, mõned punktid ja teiselt poolt nõlvast üles. Veel mõned punktid ja jõudsime järgmisse vahetusalasse väiksel staadionil. Siin pidi tulistama märki paintballi püssiga, mis hästi ei õnnestunud ja karistuseks oli punkti otsimine üldsuuna ja kauguse järgi võsast. Rain sai punkti kiirelt kätte.

Uuesti ratastele ja järgnes 16 km pikkune rattaorienteerumine ilma kõrgusjoonteta kaardiga. Valdavalt toimus see õnneks tasasel platool nõlva veerel ja ei valmistanud suuri raskusi.

Mõne aja pärast olime tagasi samas vahetusalas, jätsime rattada maha ja suundusime kõige keerulisemale etapile, orienteerumisele võsases orgudesüsteemis peegelpildis kaardiga.

See oli päris keeruline etapp nii füüsiliselt kui tehniliselt, mõnigi kord olime vales suunas liikumas ja ei suutnud ennast võsas adekvaatselt positsioneerida. Õnneks suutsime suuremaid vigu vältida. Üks punkt raudteetammi aluse veetunneli lõpus oli ka puudu, seal kulutasime ca 5 asjatut minutit tuhlamisele. Pärast punkti otsimisest loobumist komberdasime läbi pika libeda tunneli ja edasi mööda kohustuslikku trassi jõepõhjas kahte peidetud punkti otsides uuesti vahetusalasse.

Algas võistluse viimane ja jälle päris seikluslik faas – Quest viimase punkti leidmiseks.

Uuesti ratastega Sigulda linna, väike sae-lisaülesanne ja siis mõistatus viimase punkti leidmiseks.

Kaardile oli kantud mitmeid punkte ja meie pidime valima nende seast õige lugedes üle lähedases pargis asuvad Sigulda kepid ja arvates ära Läti keelse mõistatuse vastuse. Viimasest loobusime ja lootsime selles osas PTle punkti leidmisel. Sigulda kepid loetud, pidime legendi järgi sõites tuvastama linnast kahel fotol kujutatud objekti asukohad. Esimeseks oli mänguväljak, mille asukoha teada saamiseks proovisime õnne kohalike poisikeste käest küsides. Üks vend oli lahkelt nõus meid kohale juhatama. Tasuks sai geeli. Teine objekt pidi asuma legendiorienteerumise viimases kolmandikus. Kiirelt kohale jõudmiseks küsisin turistidelt tänavanimedega linnakaardi ja sõitsime kohe üsna õigesse kohta, kust leidsime ka vajaliku objekti. Nüüd oli vaja leitud ja kaardile kantud punktide vahele tõmmata jooned ja nende joonte ristumiskohas pidi asuma viimane KP. Kimasime siis sinna punkti poole, mis asus linna ääres jõeorus. Väike otsimine ja suhtlemine Tautas klassi võistlejatega ning olimegi viimases punktis liivakivikoopa juures.

7 tundi ja 15 minutit mägist ja põnevat võistlust oligi tehtud. 1200 tõusumeetrit. Positsioneerusime kolmandale kohale, mis andis piisavad punktid ainukese Balti Meistrivõistluste konkurendi Läti E-Bike alistamiseks üldarvestuses. Ajalooline tõde on taaskord jalule seatud. Eestlased on Baltimaade parimad. Xrace soovitan kõigile seikluse huvilistele, lahe oli!

Pühapäeval läksin torkima Tartu Rattamaratoni, lootsin, et kulgen treeninguna 500 piirkonnas raja läbi. Alguses tunduski kõik hea, kuid poolel rajal läks tõusude võtmine ootamatult raskeks. Ilmselgelt on kumm pidevast võistlemisest ja vähesest treenimisest tühi. Et mitte keha ülemäära koormata lasin jala täitsa sirgu ja kulgesin mõnusas oma tempos stressi vabalt lõpuni. Nüüd on aeg pühenduda rahulikele treeningutele.

Xdream IV etapp Valgehobusemäel

2011-09-10T01:48:00.006+03:00

Xdream on lahe ja lõbus. Meie jaoks paljuski sportliku õnnega palistatud Xdreami hooaja lõpp-etapiks tõmbasime lipsu pingule, et anda kõvadele konkurentidele vabad käed rahmeldamiseks. Üldvõit oli kindlustatud kolme võiduga kolmest esimesest osavõistlusest.

Mõned hetked suvest

2011-09-09T12:08:00.002+03:00

Czech Adventure Race 2011

2011-09-02T11:36:00.026+03:00

Esialgu ei olnud meil kavas Czech Adventure Race-l ehk CAR-l osaleda, kuid katkestatud APEXi tõttu soovisime ikka ühe pikema võistluse kogemuse enne Tasmaaniat juurde saada. Võistluskeskus asus Ledec nad Sazavou linnakese lähedal Tsehhi skautluse sünnikohas. Tegemist oli Sazavou jõekäärus paikneva aastakümnete taguse hõnguga puhkebaasiga. CAR kuulub seiklusspordi Euroseries sarja ja oli ka Euroopa Meitsrivõistlusteks ning maailmameistrivõistluste valikvõistluseks.

Ise alustasin reisi Tsehhi juba enam kui nädal varem.

Käisin perega Rootsi ja Saksamaa lõbustusparkides ja veetsin niisama aega. Plaanis oli ka järgmise aasta rogaini MMi keskuse – Prebuzi, külastus Tsehhis. Külastusele eelneval õhtul tegin kerget rattatreeningut kui sõitsin Zwickau linnas bussiootepaviljoni tähistamata klaasseina vastu.

Tagajärjeks kaks õmblust huulel, kange kael ja pooleks rattaraam.

Seega pidin taastumiseks ja arstidele haavade uuesti näitamiseks jääma Saksamaale planeeritust kauemaks. Lühikese põike Prebuzi lähedale sain siiski järgmisel päeval teha. Maastik tundub raske ja mägine, samas väga ilus ja üsna hea läbitavusega.

Esmaspäevase päeva veetsin mööda Tsehhi rattapoode tiirutades. Alguses teel Prahasse ja siis Prahas suur tiir. Ühest poest isegi leidsin enam-vähem sobiliku raami, kuid töö tegemiseks aega meistril ei olnud. Õnneks teatas CAR korraldaja Tomas Vanek, et on leidnud mulle rendiratta, mis osutus korralikuks Merida võistlusrattaks.

Ettevalmistused

Võistkonna kokku saamine oli problemaatiline. Elo oli koondisega orienteerumise MMil ja teised võimalikud Eesti naised juba võistkondadesse kaasatud. Uurisime kodu ja välismaiseid variante ja lõpuks suutsime üsna kergelt pehmeks rääkida Pilvi-Heli Vettiku. Pilvi on vist kogenuim Eesti seiklusspordinaine, osalenud võistlejana mitmel MMil. Eeltingimuseks oli aga rahulik ja mitte rapsiv tempo. Meile see sobis, kune eelkõige oligi Tsehhi võistlus treeninguks pidades silmas novembri alguses toimuvaid maailmameistrivõistlusi Tasmaanias.

Seekordne võistluse varustuse planeerimine oli lihtne, rada käis alguses kaks korda läbi keskuse, kuhu sai jätta piiramatult lisavarustust ja sööki. Raja teises osa asuvasse vahetusalasse sai saata ette 2 x 100 l kaalupiiranguta kasti. Seega komplekteerisime varustuse ja asusime kaarte uurima ja kiletama.

Igale võistkonnale anti mobiiltelefon, millega pidi saatma igast punktis sms keskusse. Vastus sai tiim sõnumi enda ees ja taga paiknevate tiimide aegadega. Lisaks sai sõnumeid saata toetajatele, mida Te kõik ilmselt ka lugesite.

Proloog 8 km

Start anti hommikul kell 10 Ledec nad Sazavou (ehk Ledec Sazavou jõel) kesklinnas. Esmalt tuli läbida valikorienteerumise rada, millele kulutasime rahulikult sörkides umbes tunni. Ilm oli päris palav ja särgi asemel kasutasid kõik ainult võrkriidest numbrivesti. Pärast proloogi suundusime ratastega esimesele pikemale etapile.

I etapp - Ratas + Bols Cross + ratas 110 km

Alustasime rattasõitu rahulikus tempos tõusuga umbes 6 km jooksul 350 võrra Melechovi mäele. 50 000 mõõtkavas kaart oli üldiselt päris täpne ja kajastas kõiki piirkonna tähistatud matkaradasid. Neid oli palju. Mäe otsas oli väike segadus, kuna punkti kaardil kajastatud kohas ei olnud. Punkt asus matkarada mööda pool kilomeetrit edasi mäe teises otsas, kus oli kah samanimeline tipp. See andis õpetust, et lõpuni kaarti usaldada ei saa ja peab alati punkti puudumisel ka ringi vaatama ja otsimisega tegelema. Võistkondi oli ca 20, liikusime teise kümne alguses. Meie lähedal oli Ekstreem Adventure Leivo juhtimisel. Ratta teise punkti poole oli mõnus laskumine ja siis jälle tõus. Kõik tõusud olid üldiselt vähemalt teedel sõidetavad. Radadel metsavahel kohati liiga kivised. Teises punktis ootas Bols Cross.

See oli takistusrada parimas mõttes – kaljuselt metsajärve kaldalt tuli vette hüpata siis ujuda teisele kaldale ja mööda järsku kaljuseina välja ronida. Ja nii korduvalt. Ronimiseks olid erinevad abivahendid või puudusid need sootuks.

Väga lahe värk ühesõnaga. Veetsime seal mõnusalt aega. Raja lõpuosas möödusime prantslastest, kelle üks tiimiliige oli märjast kivikülvist üles ronides libastunud ja endale põlve korraliku haava lõiganud. Haiglasse sõit ja nende võistkond jätkas kolmikuna.

Jälle ratastele ja jätkasime teed. Maastik oli väga mõnus ja ilm samuti. Mulle tundus see paik Toscana ja Lõuna-Eesti seguna, palju järvi, maalilisi lainetavaid lagendikke, kohati kaljusid. Punktid asusid põnevates kohtades – kindluse varemed, tammid orgudes jne. Rahulikus tempos liikudes sai seda kõike nautida. Õhtupoolikuks jõudsime tagasi võistluskeskusse, kus tegime võrdlemisi kiire vahetuse.

II etapp – Rulluisk/ trekk – jalgsi 75 km

Ees ootas karm etapp. Eelmisest aastast oli teada, et uisutamine oli toimunud avatud liiklusega ja arvestatavalt mägistel teedel. Nii ka seekord. Kõigepealt trekkisime paar kilomeetrit kruusa ja mudateed mööda ja siis asusime uiskudele. Keppidega on uisutamine võimalik ka üsna viletsal teel ja munakivisillutisel. Läbi Ledeci linna sõites oli näha, et aega kulub meil kõvasti. Minul oli uisu küljes pidur, millega sai edukalt pidurdada. Ma ei ole küll eriti hea uisutaja, kuid tundsin ennast võrreldes võistkonnakaaslastega laskumistel üsna kindlalt. Teised võtsid asja alguses väga ettevaatlikult. Laskumistel otsiti pidurduspinda teepeenra kruusalt ja murult. Kuna oli läinud ka pimedaks ei usaldanud keegi lasta hoogu enne kurvi suureks, sest teadmatus pärast kurvi toimuma suhtes vasardas peas. Ja õige kah. Sellelt etapilt viidi haiglasse päris palju sportlasi s.h. liiga hulljulgeid esiotsa tiimide liikmeid. Eestlased piirdusid mõne marrastuse ja ühe murdunud ribiga ehk läks õnnelikult.

Linnast esimesse punkti tõusime 250 meetrit 5 kilomeetri jooksul. Keppidega sõites oli see üsna kerge - nagu suusatamine hästi libisevate suuskadega. Pimeduses kohtusime mitme teise tiimiga, kellega koos jätkasime järgmisel etapil liikumist. Korra pidime kruusase ja mägise lõigu tõttu paar kilomeetrit trekkima. Siis jälle uiskudele ja ca 10 km uisutamist mööda imekombel asfaldiga kaetud metsavaheteed. Millegi pärast olid osad kitsad metsateed asfalteeritud. Kummaline, aga uisutamiseks meeldiv lahendus!

Teise punkti juures õnnestus meil vahetutest konkurentidest ette jõuda. Jätkus enamasti uisutamine tasasel ja mäest üles ja koperdamine mäest alla. Mingil hetkel hakkasin laskumistel teistest natuke ette sõitma ja siis kurvi taha vaadates neid laskuma julgustama. See andis võistkonnale laskumisteks kindlust. Öö oli soe ja päris põnev oli läbi küladega pikitud magavat maastiku liikuda. Hommikul kella 4ks jõudsime Svetla nad Sazavou asulasse ja meie suureks üllatuseks käis elu täiega. Pagaripood oli avatud, inimesed läksid tööle ja sõitsid saia ostma. Kamoon!? Kell 4 hommikul? Meie jätkasime omas tempos, kuid nüüd tuli arvestada ka tekkinud autoliiklusega. Uisuetapi lõpuni oli jäänud paarkümmend kilomeetrit, mis õnnestus meil siiski kadudeta läbida. Hommikuks olime jälle võistluskeskuses.

III Etapp – ratas 110 km uisk 25 km

Uuesti ratastele, seekord raskema seljakotiga, kuna kaasa tuli vedada ka uisud. Sõitsime paar etappi, s.h. Läbi Tsehhi keskpunkti ja jõudsime asfalteeritud põlluteedeni. Nüüd algas üsna nüri etapp – kolm ca 8 km ringi uisutamist. Samal ringil. Ilm läks palavaks.

Pisut leevendust pakkusid leebe tuuleke ja teede kõrvalt ploomide korjamine. Ca poolteist tundi uisutatud uuesti ratastele ja edasi – uisud ja kepid võis õnneks maha jätta. Pikad etapid tasasemal maastikul viisid meid Tremosnice asula poole, kus asus paar suuremat mäge. Kuigi järsk tõus mäest üles oli serpentiini mööda paar km ja ca 200 meetrit otsisime rattasõidule vaheldust ja otsustasime rattad mööda metsarada jalgsi mäest üles lükata. See oleks olnud hea mõte, kui me ei oleks sattunud valele matkarajale. Meie rada viis läbi 100meetriste järskude nõlvadega kivise ürgoru. Rataste tassimine paari kilomeetri jooksul mööda libedaid kive ja kitsast nõgestega palistatud rada oli paratamatus. Kaotasime selle valikuga ca 20 min. Siis jälle veidi laugemad pikemad etapid. Ilm oli päris palav, ootasin õhtut, et läheks veidi jahedamaks.

Liikusime mõnusas tempos, tõusudel üritasime Pilvit toetada, kuigi ei ole kindel, kas Pilvi meie panusega rahul oli. Kindlasti oleks tugevamad ratturid rohkem aidanud. Punktid asusid jälle põnevates kohtades – kirikuaiad, varemed, uhteorud jne. Pimeduse saabudes jõudsime teise vahetusalasse.

Lisaülesanded – ronimine, rattakross.

Cut-offist, ehk lühemale rajale suunamisest eraldas meid alla 2 tunni. Selle ajaga pidime sooritama lisaülesanded ja ennast välja kirjutama pikale trekkingule. Alguses tundus see aeg piisav. Suundusime ronimisse. Pimedas metsas asus ca 6-10 m kõrgune kaljumürakas, kuhu oli tõmmatud 8 julgestusnööri, mis tähistasid 8t rada.

Karli ütles, et tema õlavigastus ei kannata ronida, seega kaks kõige raskemat rada välistasime. Ülejäänud rajad ronisime Raini ja Pilviga suuremate raskusteta ära. Iga ronimata raja eest oli ette nähtud trahviks ekstra motokrossiraja läbimine kogu tiimiga. Seega suundusime motokrossirada otsima. 50 000 kaardi pealt see väga kergelt ei õnnestunudki. Kui kohale jõudsime läksime rajale. Esmalt trahviringid ja siis teatesõiduna igaüks veel üks ring.

Aeg tiksus armutult ja meile tundus, et cutt-off ajaks tagasi vahetusalasse jõudmine on võimatu. Olime ronimises liiga uimaselt tegutsenud. Ringide jooksul aga meie võistkonna vilumus tõusis ja tekkis lootus – aega krossiraja juurest kilomeetri kaugusele vahetusalasse jõudmiseks oli 5 minutit. Teeme ära! Punnitasime tublisti ja jõudsime cutt-offi ajaks vahetusalasse. Autasuks 65 km pikkune trekk lühendatud 45 km asemel!

IV etapp – trekking 65 km

Kerge pingelangus, et ikka cutt-offi jõudsime tekitas vahetusalas jälle liigset uimerdamist. Tegime sooja travellunchi, valmistasime ette asju ja tegime ka esimese unepausi 30 min. Viimaks peale keskööd asusime teele. 65 km läbimiseks oli aega 12-13 tundi, et mitte sattuda järgmisse cutt-offi. Kuna me ei plaaninud joosta tundus see aeg utoopiline. Rogaini EMil läbisime 24 tunniga 137 km, enamasti joostes, kuigi palju oli ka väga rõvedat võsa ja kõndi. Seega pigem oli meie võimalik aeg sellel etapil 15 tundi. Astusime läbi linna ja siis matkarada mööda läbi metsa. Esimene punkt käes. Teise suunas tegime lõike läbi metsa ja üle põllu. Jalad said märjaks. Öö oli jällegi üsna soe, kuigi mitte nii soe kui eelmine. Pisut tuulisem.

Teise punktiga, mida päeval oleks olnud kõrgelt üle metsa paistva kalju tõttu ilmselt üsna väga lihtne võtta, tegime väikese kaare. Lahe ja isegi pisut ekstreemne oli pimedas metsa kohal kõrguva kalju otsa punkti võtma ronida. Edasi.

Umbes kolm tundi pärast treki algust tundsime uuesti und ja kuna leidsime küla bussipeatusest hea ulualuse tegime jälle 15 min uinaku. Kummalisel kombel suutsin jälle uinuda. Äratuskell ja jälle teele. Maisipõldude ääres sammudes närisime vahelduseks mõnda tõlvikut. Järgmise punkti eel kohtasime üsna vaenulikku võsa, mis meid pisut takistas. Punkt ise oli jälle lahedas kohas – vana kaljuste kallastega järveks muutunud karjäär. Oli valgeks läinud, uni taandus ja enesetunne oli kõigil üsna hea. Ilm hakkas muutuma, kogunesid pilved ja tuhus paras tuuleke. Järgnesid pikad rutiinsed teeetapid sama mäe otsa, mida eelmisel päeval olime ratastega sõites mööda risust jõeorgu vallutanud. Seekord marssisime kohe järsust nõlvast üles ja leidsime punkti objektiks olnud kindlusevaremed. Väga lahe koht.

Pisut otsimist ja leidsime punkti maaalusest katakombist. Piletimüüja üritas meile piletit pähe määrida, loobusime. Nüüd oli üle poole trekist läbi ja oli selge, et jääme cut-offi. Järgmisse punkti suundudes tegin kauguse hindamisega vea ja vedasin võistkonna ligi kaks kilomeetrit liiga vara suurelt teelt mäeküljele. Kiiresti kogunesid suured vihmapilved ja hakkas sadama tihedat vihma.

Esialgu pakkus paks ja kõrge lehtmets vihma eest päris hästi kaitset. Mina olin enda koorikjope sooja ilma tõttu maha jätnud. Pilvi otsis välja kolm (!) termokilet ja sain esmakordselt tundma selle imelise toote väärtust. Tõmbad kile ümber ja see peegeldab kehasoojust nii hästi, et olla on tõesti soe. Lisaks peab vihma, kuigi krabiseb ebameeldivalt. Karli oli ainukesena Goretexi selga tõmmanud, meie Raini ja Pilviga jälitasime teda kuldsetesse kiledesse mässitult nagu tulnukad. Oletatava punkti asukoha poole suundudes kohtasime Twisterit, kellega tegime metsa ehitatud rotundis väikese puhkepausi. Nemad olid lühiendatud trekil ja andsid meile infot vahepeal toimunu kohta. Oli meeldiv paus, siis jälle vihmas edasi. Läksime Twisterist lahku ja laskusime otse mööda järsku nõlva enda punkti suunas. Vihm andis järele ja lõppes enne kui jõudsime järgmisse punkti. Seci linnakese lähedal paiknenud võimsat hüdroelektrijaama tammi ületades oli jahedus unustatud.

Jälle väga lahe koht oli. Ronisime üle aia kaljusele poolsaarele, mille otsas järve ääres oli üks punkt. Sama poolsaare peal oleva mäe tipus oli aga teine. Legend oli meil ära kadunud ja selle tõttu liikusime pisut teadmatuses, kuna kaardi mõõtkava oli ju suur. Selgus, et järsu kaljuse mäe otsas asusid mastaapsed kindlusevaremed. Ja mitte üks sein vaid suur maaala täis erineva suurusega lagunenud müürijuppe ja tornijäänuseid. Pärast lühikest kammimist õnnestus punkt leida.

Nüüd suundusime pisut riskantsele valikule, mis sisaldas jõe ületust. Täpset ettekujutust jõe laiusest ja sügavusest ei olnud. Kõmpinud mõned kilomeetrid jõudsime jõeni ja saime läbi kahlata umbes poole meetri sügavusest veest, millele muidugi järgnes 200 m pikkune ninani nõgeseväli. Siiski oli meie lõige nii õnnestunud, et treki eelviimases punktis saime kätte varem tunniga ees olnud tiimi ja veel ühe tiimi. Arusaadavalt lisas see sündmus kohe vürtsi meie rahulikule kulgemisele. Kohe alustasime analüüsi cut-offide osas. Kella 13se treki cut-offi olime juba mööda lasknud (selle tõttu jäime ilma 10 km orienteerumisest ja osaliselt rattapunktidest), kuid kella 16se bols crossi cut-offini oli nibin-nabin aega. Seega nüüd algas ka meie jaoks pisike adventure race. Vaja oli sinna jõuda ennem neid kahte kätte saadud Tsehhi tiimi ja jätta nemad cut-offi. Sellega oleksime kerge vaevaga leaderboardis tõusnud. Liikusime aktiivselt ja peagi läksime üle sörgile. Isegi Pilvi oli kahe päevaga nii palju adrenaliini kogunud, et hakkas jooksma. Lõpuks läks asi nii teravaks, et võtsin Pilvi vedamiskummiga järele ja tegime korralikku jooksu.

Vahetusalasse jõudsime väga napilt ja suundusime kohe järjekordsesse bols-crossi. Tundus, et saime tsehhidest ette. Kohtunikud ei teadnud päris hästi, mis seis cut-offidega oli, igal juhul meile jäi mulje, et oleme seitsmendad ja enam sealt kukkuda ei saa.

Tegelikult oli küll seis selline, et üks kinni püütud Tsehhi tiimidest jõudis kah cut-offi ja neile me lõpuks ikkagi saadud valeinfo tõttu kaotasime – olles enda positsioonis kindlad kulutasime vahetusalas lihtsalt liiga muretult aega. Aga bols-cross oli hoolimata uuesti sadama hakanud vihmast lahe. Ronimised, laskumised kaljudelt, mõnus vahepala.

V etapp – ratas 45 km

Nagu öeldud – olime kindlad, et jõudsime seitsmenda ja viimase tiimina sellesse cut-offi ja ei saa enam positsioonilt langeda. Meid suunati paari punkti võrra 70 kmsest lühendatud rattarajale. Võtsime vabalt aega vahetusalas ja valmistusime viimaseks ööks. Lõpuks asusime ratastele ja liikusime rahulikus tempos märjale maastikule. Metsateed olid muutunud mudaseks, õhk niiskeks ja jahedaks. Pimeduse laskudes langes ka temperatuur, tuli riideid peale panna. Läbi öö sõitsime viimase etapi – kajaki suunas. Paar tõsisemat tõusu ja laskumist, põnev punkt tihedas metsas asuva järjekordse vana kindluse juures ja peagi jõudsime Havlickuv Brodi linna. See oli suurem linn ja otsustasime otsida koha, et teha viimane uinak rajal. Läbides ühte haiglalinnakut, leidsime sobiliku kiviterrassi. Mina magasin kile sees jälle üsna sügavalt ja ei kuulnud, et meid olid meedikud sealt korduvalt üritanud minema ajada. Pilvi oli rünnakud elegantselt tõrjunud. Ärgates oli kehatemperatuur langenud ja uuesti sooja sisse saamiseks oli vaja rattaga veidi aktiivsemalt liigutada. Peagi olime viimases vahetusalas ja jätsime rattad maha.

VI etapp – kajak 27 km + orienteerumine 6 km

Mina asusin kajakki Pilviga, Rain sõudis Karliga. Meil puudus minu süül üks kajakiaer, mille kombineerisime kahe kanuumõla kokku teipimisega. Jõgi keerutas alguses rahulikult. Öö oli jahe ja tõusnud udu segas vaatevälja. Jõel olid mõned tammid, millest pidime oma paadid üle vedama, samuti jäid teele mõned väiksemad kärestikud.

Mõne tunni sõudmise järel jõudsime 5 km orienteerumisülesandesse. Kui maabusime tulid orienteerumisrajalt Kadarbiku Kanged. Nemad olid täis pikkuses raja läbinud ja seisund vastavalt sellele pisut kurnatum kui meil. Reigo ja Heiti vahel saabus vahetusalasse Viivi, kes oli saanud pisikese seiklushaamri. Ilmselgelt kurnatud, alajahtunud ja alatoitunud Viff oli muret tekitavalt apaatne. Hõikasime mõned soovitused, kuid eks kogenud kaaslased teadsid isegi kuidas enda kullatükki kohelda. Liigset muret me ei pidanud tundma, küll taastuvad ja hakkama saavad. See orienteerumine ei olnud väga keeruline kuid ka mitte väga lihtne.

Öö oli eelnevatega võrreldes tõesti jahe ja niiske. Mina olin geele ja sööki tankinud ning tundsin ennast raja lõpuosas väga hästi. Vedasin ja ergutasin tiimi nii nagu oskasin. Umbes tunnise orienteerumise järel olime uuesti kajakidel. Lõpuni jäi 7 kilomeetrit ja suureks üllatuseks ja õnneks olid need kilomeetrid värskelt saabunud päevavalguses tõeliselt lahedad. Praktiliselt kogu aeg oli jõgi class 1 kärestikuline, ehksiis kohati vahutav lõdvalt üle kivide langev vesi.

Ei midagi liiga keerulist, samas piisavalt põnev. Sõudsime, kardetud uni ei kimbutanud. Ja siis, veidi alla 70 tunni teeloleku järel jõudsime viimasesse jõekääru ja finishipunkti. Tõmbasime väsinult ja õnnelikult paadid kaldale, vedasime ennast poodiumi juurde ja võtsime vastu korraldajate tervitused. Ainult positiivsed emotsioonid. Üllatavalt lahe maastik ja mõnus rada. Väga lahe seiklus. Kohtusime teiste Eesti tiimidega ja vahetasime rahulikult võiduõlut mekkides muljeid lahedast seiklusest. Viivi oli viidud turgutuseks meditsiiniasutusse, kuid õnneks oli temaga kõik korras.

Järgmisel päeval sai näha tavapärast aftermathi – komberdavad seiklussportlased, paistes liigesed, varustuse pakkimine, muljed, muljed, muljed. Mõnus chillimine. Kuna meie olime liikunud väga säästlikus tempos olime võrreldes kiiremini liikunutega väga heas füüsilises seisus. Õhtul toimus autasustamine ja afterparty. Tsehhile omaselt sisaldas see võidu õllejoomist ja muid kesvamärjast kantud atraktsioone. Tsehhi võistlus on tõesti hea variant esmakordseks pikema seikluse proovimiseks. Piisavalt ekstreemne, piisavalt ilus ja põnev. Soovitan.

Xdream III etapp Orissaare

2011-08-06T00:58:00.012+03:00

Öine seiklus, minu lemmik. Jooksjad räägivad, et maratonist taastumine võtab kolm nädalat. Samuti kümnevõistlejad ja Ironmanid suudavad teha aastas paar võistlust. Kuidas on siis võimalik, et seikleja, kellel on 28 juulikuu päeva jooksul seljataga juba 52 tundi võistlemist, asub ikka lootusrikkalt eeldatavalt 9 tunnise võistluse starti? Mental toughness? Hullumeelsus? Haigus? Okei, paljud minu võistlused on madala intensiivsusega ja eelkõige treeningud mingite tulevaste olulisemate jõuproovide jaoks, aga siiski, korralik maht ja sekka viskab ka punases kütmist!

Ega see kerge ei olnud, oma mõtteid pärast Rogaini EMi võistlemiseks valmis sättida. Olime võitnud 4 viimast Xdreami etappi. Kaks üsna kindlalt, ühe napilt, ühe teiste ebaõnne tõttu. Vaheldus teeks tegelikult head. Kuid hea tulemuse tegemiseks surus ehk kõige rohkem peale esmakordne Balti Meistrivõistluste arvestus ja meile Vilniuses osaks saanud ebaõnn ja ebaõiglus, mis meid kindlalt esikohalt protokollis kuuendaks kukutasid. Vilniuse võitjat IGTISAt ei olnud stardiprotokollis. Aga me ei saa ju ometi oma kodus, oma sarjas lasta võita lätlastel E-Bike'st? Ei saa.

Stardist oli rahulik minna, ei mingit taktikat ega trikke. Lihtsalt maanteele ja suures grupis sõitma. Mingit mõtet ei olnud tööd teha, tuli lihtsalt grupis istuda. Mulle see meeldis. Hoog oli hea vaatamata olematule pingutusele. Esimene punkt käes. Grupp veidi väiksem aga ikka olemas. Lihtsalt kulged. Ja siis segadus. Osad pidurdavad, osad keeravad tagasi. Mida. Vaatan kaarti ja seal on joonorienteerumisel aas tänavale ja tagasi. Mis nüüd, kas minna kontrollima? Lõks võib olla mõlemat pidi. Nende jaoks, kes kontrollima ei lähe ja sõidavad mitu kilomeetrit tühja ja ka nende jaoks, kes kaotavad paar minutit, et käia kontrollimas punkti olemasolu tänava otsas.

Nimelt tegemist oli joonorienteerumisega ja ette antud trassilt tuli leida 2 punkti. Õigus oli neil (minu arust ebaõiglaselt), kes ei läbinud aasa ja kihutasid otse Kuressaare maantee algusse. Jõudsime meiegi lõpuks rulluisu lõppu 21 kohal, 5 minutit liidritest maas. Kui kogemused on midagi õpetanud, siis on see, et viie minutiline kaotus seiklusspordis võistluse algfaasis on enamasti tähtsusetu.

Kuna järgnes pikk öine kanuuetapp oli kaotus isegi võiduks. Kaardi kontrollimisele ja punktide leidmisele ei olnud vaja olulist energiat kulutada. Tuli jälgida hoopis konkurente. Siinkohal on muidugi sobilik mainida, et tund enne võistlust, kui üritasin puhastada oma mudast ja veest läbi käinud armsa Lupine Betty lambi aku klemme nägin väikseid sädemeid. Ja need sädemed tähendasid, et liitium-ioon aku mikroskeem vmt oli läbi põlenud ja aku mittekontaktne. Paanika. Lahndus. Erik Aibastil võib olla kaks akut ja oligi. Olgu tänatud lahke sõber ja konkurent. Tema lisaaku mahtuvus oli aga ca 2 korda väiksem kui minu originaal. Selle tõttu tuli energiat kogu aeg kokku hoida. Kallaste jälgimine ei olnud võimalik. Sõudsime võimalikult pimeduses nagu enamus teisigi tiime.

Pikk võistlejaterivi meie ees muutis kanuuetapi esimese poole rutiinseks, lihtsalt vaja tõmmata. Samas on kanuus liikumiskiiruste vahe nii väike, et ei raatsi eriti rapsida. Seega lihtsalt liigume tavapäraselt. Esimese punkti juures on väike madin, saame minema mitte väga hästi. Nüüd on pikk sõit üle väikese väina mingi väikese saare peale. Kaarti usaldada maismaapiiri osas ei saa, kuna kõrkjad ei ole kaardil kajastatud. Sõuame. Vahepeal palun Rainil oma lambiga valgustada, et võimalikest saartest mingit ülevaadet saada.

Olen Väiksel Väinal korduvalt purjelauaga sõitnud, see on ühtlaselt madal. Muhu poolne äär muutub eriti madalaks, kohati jääme madalikele. Liigume pisut kiiremini kui meie lähedal olevad kanuud. Kuuenda punkti saarel saame teiste jälgedes hästi kätte. Liidrid lähenevad. Nüüd suundume Muhu kõrkjaväljadele. Üritame aimata punkti asukohta, kaldume pisut liiga kalda alla, aga märkame punkti võtjaid ja korrigeerime. Käes.

Nüüd on otsustuskoht. Poolsaar kõrkjatega. Enamus tiime suundub lahesoppi, Osad ilmselt lähevad joostes punkti võtma, osad üritavad kanuud läbi kõrkjate vedada. See ei ole kunagi kerge. Näeme, et tiimid toppavad lahes ja ei leia head teed üle poolsaare.

Otsustame varakult sõita ringi ümber poolsaare ja sellega tõuseme liidriteks. Kanuu liigub madalas vees vaevaliselt, teeme pika tiiru üleeelmise punkti juurest ja nüüd oleme meie vedajad. Kontrollin suunda Orissaare sadamakõrtsi tulede järgi, kus on aastaid varem meeleolukaid õhtuid veedetud. Punkt tundub kõrkjate tõttu keeruline, kuid rajameister on olnud armulik ja punkt särab kaugelt vastu. Nüüd on vaja märgata vahetusala tulesid. Sõuame pimeduses ilma lampideta. Autode ja rataste tuled reedavad vahetusala asukoha. Jõuame tammile.

Teeme kiire vahetuse ja liigume edasi. Rain on järgeva punktivaliku ära teinud, nimelt tuleb võtta neljast kaardile märgitud punktist kolm. Tema järel. Tahame võtta lähima punkti, kuid rada, mis sinna viib on kõrges heinas. Sõidame mööda ja otsime järgmist rada. Väikse kaarega jõuame selleni ja sõidame siis järgmisest mahapöörde kohast jälle mööda. Nüüd ei ole enam mõtet tagasi minna ja kadakate vahel ekselda vaid tasub minna edasi. Tee on heinane ja künklik. Oleme üksi. Sõidame edasi ja leiame teel järgmisse punkti kamba kohalikke pealtvaatajaid, kes on kogunenud seda ilmaimet, Xdreami, jälgima. Üle põllu jookseb kõva traktoritee. Siis jõuame metsa, kaart klapib. Tee on sigade poolt üles songitud. Punkti piirkond, jookseme läbi rannaniidu ja kõrkjate. Punkt särab! Tore! Liigume tagasi rataste juurde. Saabuvad jälitajad. Valikpunktid on põnevad, enda positsioonist ettekujutus puudub. Järgmisse otsustame sõita parempoolset varianti. Esmalt tundub tee väga vilets, kuid siis paraneb. Edeneme hästi ja saame punkti hästi kätte.

Väljasõidul tuleb vastu mitu tiimi, vahe paar minutit. Õnnelik valik järgmisse punkti uuesti paremalt ja selle etapi rattapunkt käes, oleme teel lisaülesande poole. Me ei tea, et enamus kõvemaid konkurente on valinud juhuse tahtel teise - kaardi järgi võrdse variandi ja rassivad punkti otsides lõputus Muhu võsas.

Oleme kruusakal, Indrek läheb vedama, kuid minul ei ole jõudu, et looma tempos püsida. Treppis teel on raske tempot hoida. Jõuame maanteeni ja alles siis märkame, et tegemist on keelualaga. Tagasi. Sõidame mööda maanteega paralleelselt kulgevat üllatuslikult kõva külateed. Liiva keskuses teatavad pealtvaatajad, et oleme liidrid. Tore!

Jälle pikem ots mööda kruusakat ja oleme lisaülesandes. Esmalt laseb õhupüssiga väikseid metallist sigu suurima laskekogemusega Rain. Esimene siga langeb esimese lasuga. Siis mööda. Minu kord. Esimene mööda, teine pihta. Konkurendid ei ole kohale jõudnud. Edasi. Liigume mööda metsateed, siis kiriku tagant karjamaadele. Suure mastaabiga vana kaardi pealt on raske enda täpset asukohta määrata. Kahtleme, otsime radu. Otsustame sõita mööda karjamaid edasi. Lõpuks jõuame metsateele. Siit on sõidetud. Liigume mööda teed ja jõuame raketibaasi. Kohe sisse sõites näeme ühte punkti künkal. Liigume ida poole ja jõuame lisaülesandesse.

Rain teeb kiire ronimise ja suundume Questile. Mõned aastad tagasi mulle sellised asjad ei meeldinud. Liiga juhuslik. Nüüd aga olen harjunud. Esimese hooneni jõudes ronib Rain mööda puid katusele ja tuvastab, et punkti ei ole. Umbes 5 minutit tühja. Näeme konkurente, vist E-Bike! Nüüd suundume enda varem nähtud punkti. Siis veidi lohade järgimist ja varsti oleme leidnud kõik vajalikud 3 punkti.

Enne konkurente. Väga hea! Edasi. Otsustame järgida B-raja loha. See viib rajale, millest loodame, et viib otse järgmisse punkti. Suund ja kaart reedavad, et oleme siiski tegemas korralikku ringi Koguva maantee kaudu. Mis siis, vähemalt kindla peale. Öö on pime, sõidame mööda mudaste lompidega teed punktini. Kedagi ei ole näha. Nüüd on ratta all singel, ehk kitsas rada. Jõuame suurema teeni ja teeme ebakindlusest oma asukoha osas poolekilomeetrise valepöörde. Tagasi. Jõuame vahetusalasse. Siin on palju rattaid, kuid saame aru, et tegemist on B raja võistlejatega ning oleme endiselt liidrid.

Öine aerofotoga orienteerumine, parim asi. Esimese punktiga jääme pisut võssa kinni ja hargneme punkti otsinguks. Rain leiab selle. Väike kaotus, kuna punkt oli lagedal mudaväljal, mitte võsas, kust seda otsisime. Liigume edasi. Ja siis kustub Raini lamp. Kurat! Indrekul on ainult väike LED, minul väike aku ja oksüdeerunud pistikute tõttu pidevalt kustuv lamp. Kas veame välja? Liigume üldsuunaga järgmise poole - kadakavõsa on kohati väga vaenulik. Esimene tee on paigas. Nüüd veel väike lõige. Läheme, läheme. Loha. Punkt. Vale number? Kõrkjad? Oleme mere ääres. Viga. Väike analüüs ja tuvastame oma umbkaudse asukoha punktist pool kilomeetrit kirdes.

Mööda rada edasi. Enne punkti leidmist käime veel ekslikult võsasel künkal punkti võtmas, kuna ühe B Raja tiimi helkurid meenutavad KPd. Vale vastus. Edasi. Punkt käes. Lähenevad konkureeriva tiimi lambid. E-bike? Salomon? Vahet pole. Jookseme edasi.

Kivi punkti saame hästi. Kui tagasi teele jõuame on konkurendid kohal. Jookseme karjääri poole. Edu on ehk minut kaks. Eelviimase jooksupunkti saame hästi, kuid tagasi joostes jääme totaalselt kadakatesse kinni. Kas sellist võsa saab üldse olemas olla? Viimane punkt ja vahetusala ja konkurendid on kohal. Seiklusporr Timmo agressiivsel juhtimisel? Üllatus!

Hüppame ratastele ja teeme järgmisse punkti plaani ida poolt. Väikest rada punkti ei leia ja kindalama teeni jõudes on Seiklusporr meiega koos. Keerame punkti poole, konkurendid sõidavad edasi. Liigume rahulikult oma valikut ja enne punkti, kui pimedus hakkab taanduma on Seiklusporr meiega koos punkti võtmas.

Edasi järgmise vahetusalani liigume koos. Ees ootab pikk jalgsietapp Kõinastu laiule. Läbi mere. Seda kohta ma tean jälle purjelauasõidust. Oleme Rainiga vedanud laudu üle selle madala vee ida-lääne suunal. Seekord liigume pikki laide Kõinastule. Vesi on umbes 10 cm sügab ja põhi kõva. Vahepeal kõnnime, kuid enamus aega jookseme.

Koht ja läbi mere jooksmine on kahtlemata põnev, kuid etapp on tehniliselt lihtne, mõjudes rutiinsena. Vaadates ees ootavat rada ja kella on selge, et ennustatud võitjaaeg läheb pauguga lõhki.

Kõinastust tagasi mandrile kõndides lisab emotsioone idakaarest tõusev päike. Nii kaugele kui silm ulatub, ühtegi jälitajat ei paista. Edu peab olema vähemalt veerand tundi. Seiklusporr rebib lõpus veidi ette ja lahkub ratastele esimesena.

Liigume neile järele. Igas punktis oleme kohal vahetult pärast neid ja tammil kanuude poole sõites nõelume Indreku tuules vahe kinni. Kerge söök-jook ja viimasele kanuuetapile. Me peaks olema tugevamad jooksjad ja seega mängime taktikale.

Kanuu kulgeb esialgu allatuules ja edeneb mõnusalt. Kohati sõidame erinevalt poolt saari, ja saame Seiklusporrilt punktide leidmisel abi. Tagasipöörde kohast vastutuules otsustame tõsta tempot. Kühveldame paraja hooga ja tekib isegi väike vahe. Ka järgmised konkurendid on jõudnud merele. Kuid nad ei tohiks suuta meile ohtlikuks saada.

Lõpuks oleme kanuu lõpus. Enesetunne on kõigil päris hea. Algab jooksuetapp finishi poole. Esimene punkt asub meres, kõrkjpoolsaare otsas. Kas minna läbi kõrkjate või läbi puusadeni mere? Ei teadnud, et kõrkjates oli B raja lai loha. Vedasin tiimi merre ja liikusime aeglaselt edasi tagasi punktini. Ka Seiklusporr järgis meie valikut, kuigi oleks otse minnes tõenäoliselt saanud asja põnevamaks muuta.

Kõval maal asusime kohe jooksma. Indrek võttis Raini kummi ja pressisime paraja hooga edasi. Rutiinne töö. Seiklusporri tagant enam ei paistnud. Võistluskeskus - lisaülesanne - kuulitõuge. Punnitasime kolme peale 21 meetrit täis. Siis tuli otsida kirjelduse järgi paar punkti. Esimese, veetorni, leidsime kiirelt, teiste kohta ei osanud arvata. Küsida kah kelleltki ei olnud. Teletorn oli kaugelt näha ja jooksime sinna. Oli väike risk, et Seiklusporr saab sellega meile järele ja ette. Kui nad aga tagasi keskuse poole meile vastu jooksid, oli asi selge. Võistluskeskuses veel üks lisaülesanne. Suur nöörredel, millest pidi ilma köitest hoidmata kahekesi üles ronima. Alguses tundus see päris keeruline, kuid kuna meil puudus konkurentsi pinge saime rahulikult toimetada.

Ja jõudsime edukalt üles. Viies järjestikune Xdreami osavõistluse võit oli tõsiasi. Kuna nüüd oleme kindlustanud ka selle hooaja üldvõidu saab viimast etappi Valgehobusemäel võtta juba veidi lahedamas võtmes.

Orissaare võistlust saab ka kaardilt järeljälgida http://maps.kartes.lv/clients/xrace/?h=6bcf5f&lan=en

Rogaini Euroopa Meistrid - tehtud!

2011-07-27T13:19:00.018+03:00

See oli meie kolmas üritus. Esimesel korral Karulas me ei teadnud, kuidas see ala käib, jäime napilt neljandaks. Teisel korral teadsime, kuidas ala käib, kuid jäime alla kogemustega. Olime teised. Seekord ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta, oli vaja potentsiaal realiseerida ja see Euroopa Meistritiitel ära võtta.

Raunasse sõitsime eelmisel õhtul, et teha modeli raames maastikuga kerge tutvus. 2007a ERC juttude lugemisest oli jäänud mulje, et karmimat kohta maamunal ei ole. Tõepoolest, modelil sattusime tee äärsesse padrikusse (kaardil poollagedana), kus võis ümber kukkumist kartmata võsa peale toetuda. Seega häälestasime ennast täieliku kloaagi ja võsa lainele.

Hommikul jõudsime väikese hilinemisega kaardijärjekorda. Planeerimiseks olime eelmisel õhtul telgi ja muu vajaliku valmis pannud. Kasutasime planeerimiseks esmakordselt niiti ja kaardile kinnitatud nõelu. See on Rogaini sünnimaal Austraalias laialt levinud meetod, milleni me varem ei olnud jõudnud.Ja see meetod on väga hea!

Kurvimeetriga teekonna mõõtmine võtab aega ja võib olla mõõdiku libisemise tõttu üsna ebatäpne. Nööriga mõõtes oli meie liikumistee aga hilisema elektroonilise tulemusega võrreldes +-1% täpne. Lisaks andis punane nöör kaardil väga hea visuaalse pildi valikust. Kuna ootasin väga tihedat punktipalistust ja karmi maastikku tundus kaarti kätte saades asi lihtsam kui olin oodanud. Planeeringut alustasime ikka punktide vaheliste loogiliste liikumisteede (võimalikult mööda teid-radu) ühendamisega. Kui selged punktid olid liidetud tuli luua üldkontseptsioon. Kõrgete väärtustega punktid olid paigutatud ühtlaselt üle kogu maastiku. Eeldatav võimalik distants oli meil ca 110 linnulennulist km. Kui olime väikese väärtusega punktid välja jätnud ja nööri kaardile tõmmanud saime kokku 107 linnulennulist km. Kuna eesmärgiks oli võit, meeldis mulle eriti variant, et võtame kõik kõrgete väärtustega punktid kõikidest kaardi nurkadest, see tähendas, et kui keegi oleks loobunud mõnestki kõrgema väärtusega punktist ei oleks neil meie plaani realiseerumise puhul olnud meie vastu võimalust. Esmane plaan muutus poole tunniga nii armsaks, et me ei raatsinudki seda muuta. Vaatasime küll pisut teisi variante, kuid nöör kaardil jäi samadesse raamidesse, mis esmasel planeeringul.

Kuigi kott oli pakitud ja ka söök planeerimise ajaks tehtud oli lõpus ikka rabistamine, et korraldaja nõutud ajaks stardialasse jõuda. Seal sai siis kümmekond minutit veel lebotada. Ehk viimast korda istuda enne 24 tundi jalgadel.

Stardipaugu järgselt suundus suurem mass lõunasse, meie põhja. Esimene punkt oli lihtne, teise liikudes jäime aga üksi. Ja kohe hakkas maastik oma karmi palet näitama. Kõigepealt jooksime läbi mitme Sosnovski karuputke välja. Õnneks ilma tüsistusteta. Siis oli ees korralikult läbi kasvanud raiesmik. Raiusime läbi.

Enne punkti veel väike mõõtkavaga kohanemise kaareke ja punkt. Kohtasime mõnda võistlejat aga üldiselt oli selles osas väga hõre. Järgmised etapid olid veidi lihtsamad, kasutasime teid, radu, raba ja lagedaid. Esimene geel läks sisse eeldatava joogipunkti juures esimesel tunnil, kuid jooki me sealt ei leidnudki. Lühike tiir põhjapool Riia-Pihkva maanteed tähendas, et lõunasse suundudes oli meile suureks abiks hulga võistlejate poolt ette joostud lohad. Tänu sellele saime sujuvalt liikuda etappidel 69-38-53-95. Enne 95 täitsime joogipunktis kotid. Siis oli pikem tee ots.

Otsustasime joosta ringi. 65-72 läksid libedalt. Jälle pikem teeetapp, mis tõstis keskmist liikumiskiirust veelgi. Olime liikunud kiirusega kümme linnulennulist km/1 tunni 45 minutiga. Seega graafikust 4,5 linnulennulist km/tunnis olime ees.

99 poole liikusime otse, kuigi oleks pidanud minema suurt teed mööda. Raiesmikud ja noorendikud 86 punkti teel olid halvasti läbitavad, kuid suuremat viga ei teinud. 70 jälle mööda teed ja täitsime joogipunktis kotid. 94 liikudes leidsime kaardile kandmata traktorijälje, mis viis praktiliselt punkti juurde. 57 suundudes saime edukalt kraavidest üle ja jõudnud lihtsamatele etappidele lagedatel tundus, et esimene faas on läbi ja seda väga edukalt. Esimesel paaril tunnil oli enesetunne väga hea, nüüd oli kuumus pisut koormav. Pea kiskus paksuks ja higi voolas. Jätkasime jooksmist igal pool, kus vähegi võimalik. Enne 44 veetsime aega ja täitsime uuesti joogikotid. 84 nõudis veidi ragistamist, 32 pakkus head vaadet, 77 pisut nõgest, 61 jälle teejooksu. Veerand ajast kasutatud ja läbitud peaaegu kolmandik eeldatavast distantsist! 37 poole sörkides oli füüsiliselt päris raske, ootasin õhtut ja sooja päikese loojumist. Veel üks lihtne etapp 89sse ja siis üks raskeimaid minekuid aastaid puutumatul maastikul 80sse.

Alguses oli väsa ülitihe, siis andis järele. Veidi pakusood, värskem raiesmik, tihe kuusik ja olimegi sihil. Õnnestus kergemalt kui kartsime. Järgmisse, 92se otsustasime siiski joosta ringi tee ja lageda kaudu, kus oli ka loha. Jook oli otsas. Planeering tingis selle, et joogipunkte raja teisel kolmandikul meie teele ei jäänud. Seega tuli minna vaba looduse veevarude kallale. Talust enne 62 punkti proovisime leida mõnda hingelist, kuid edutult. Talu taga tiigi tammil oli aga mitu kalameest. Küsimuse peale, kas järve vesi on puhas ütles üks vana, et võta parem 2 liitrine gaseeritud vesi. No aitäh!. Jõime pool sellest kohe ära. Siis hakkas aga kahju meeste veest ja otsustasime ikka järvest kotid täita. Ümber ringi söötis põllud, mis siin ikka halba on. Vesi maitses täitsa hästi. Edasi. 45 oli lihtne. 91le lähenesime ilma lohadeta heinamaad mööda. Vana talukoha juures oli tunda metssigade hõngu. Punktipiirkonnas olid mõned kammijad ja saime punkti päris hästi kätte. See oli öösel paljudele probleeme valmistanud. Siis lihtne etapp 48sse, kohtasime Minni ja Pilvi-Helit, kes andsid mõned julgustavad vihjed ees ootava maastiku kohta. Enne punkti täitsime tiigist joogikotte, suurepäraselt maitsev puhas vesi. Teel 93 oli rahvast äkki palju, kohtasime ka erksalt liikuvat Salomoni. Enesetunne oli õhtu saabudes pisut paranenud, pikast jooksmisest andis pisut märku hõõrumine.

Enne 93 punkti tegin raiesmikul peatuse ja teipisin pisut jalgu. Kui minema hakkasin ei leidnud enda kompassi. Enda arust olin selle kaardiga maha visanud. Otsisin ja tuuseldasin, mitte midagi. Väga kummaline. Mõtlesin, et ehk jäi maha tiigi juurde jooki võttes. Samas ebatõenäoline, kuna oleksin seda pidanud juba varem märkama. Ligi 10 kulutatud minutit ja kompassi kadumine tekitas emotsionaalse mõõna ja tagant järgi võttes ka mõningad vead võistluse teises pooles. Tagavara kompass on asjakohane varustuselement.

Liikusime 78 poole, võsa oli tihe ja pisut kahtlesime oma asukohas vahetult enne punkti. Vastu tulid Timmo ja Kristjan, kes julgustasid, et oleme õigel teel. 90 punkt oli hoolimata koledast kaardipildist päris kerge. Tulime tagasi lagendikule, panime lambid pähe ja valmistasime ette karbiidiga soojeneva õhtusöögi. Teel 85 sse lonkisime ja sõime mitte väga maitsvat punase kastme-ubade-viinerite rooga. Energiat siiski andis ja seega kulus marjaks ära! Uuesti tööle – 85, 52, 87. Jooksime. Pool eeldatavat distantsist (ca 55 linnulennulist km e. ca 67 reaalset km) oli läbitud 11 tunniga. See tähendas, et teise poole jaoks oli aega 13 tundi. Tore! Füüsiline seisund oli üldiselt väga hea. Pisut pidin teipima õlga ja selga koti hõõrumise vastu. 87 punkti juures tegime ka väikese mõne minutilise vea. Suundudes 75ndasse juhtus aga midagi kummalist. Liikusime suunaga üle tee, ragistasime soos, tõusime mäest ja jõudsime teele. Mis teele? Liikusime pisut teed mööda – lagendik. WTF? Kas on võimalik et tegime metsas 180 kraadise pöörde? Oli. Siit tuli juba mööda suurt teed jooksu jätkata. Arusaamatu ja vist ühest kompassist tingitud viga.

Koos vigade ja söömisega oli meie tempo öösel oluliselt langenud. Kui varem olime graafikust tublisti ees siis nüüd hakkasime graafikusse loksuma. 30 läksime ringi, punktis täitsime joogikotte järvest. 98 tuli tänu lohale kergelt, teel 82 valisime lagendikul korraks vale teeotsa, kuid saime veast ruttu aru. 88 suunas järve äärde laskudes oli korralik võsa. Tamm üle järve aga väga kena koht. Teisel pool järve mäe otsas läks punkti suunas traktoritee, mida kaardil ei olnud. Liikusime hea tempoga. 88st 96 suunas läks mööda mäeharja loha. Ühel hetkel jõudsime raiesmikuni ja tegime jälle 90 kraadise suunavea paremale, mis viis meid oja äärde eelmise punkti suunas tagasi. Saime aru ja parandasime. Pisut umbmäärase ettekujutusega oma asukohast liikusime punkti suunas ja saime selle võrdlemisi hästi kätte. Nüüd oli pikk minek okasteta kuusikus, selline pisut nõiduslik paik, kuni jõudsime suuremale teetammile. Tegin järjekordse kiire jalgade ümberteipimise. 60sse liikusime mööda kraavipervi, sai süüa mustikaid ja juua kellegi poolt maha pillatud Sprite põhja. Pimedus varjas veel vaateid soojärvele, mille kalda lähedalt liikusime 46 poole. Loha aitas.

76 suunas aga jäljed hajusid ja see kujunes üsna vaenulikuks etapiks. Võsa, pokusood, kraavid. Lõpuks punkt käes ja jätkasime lagendikule. Tihedas heinas kõndisime, lohadel ja teedel jooksime. Lagendikul olin jälle suunaviga tegemas, kuid saime sabast kinni. 97 väljudes jälle minutine suunaeksimus ja siis suurele teele mööda suuri lohasid. Ees seisis punkt number 100, ehk suurima väärtusega punkt maastikul. Suurel teel keerasin korraga sisse 100ml Maximi geeli ja see jäi pisut keerlema ja tekitas iiveldust. Eks oli ka üksjagu rassitud juba. Liikusime mööda loha ja metsateed, oli päris pikk minek ja siis kui lootsin hakata mäele tõusma selgus, et olime jõudnud lagendikule punktist lõunas. Väike korrektsioon ja peagi ronisime järsust nõlvast punkti poole. 100 käes liikusime mäest alla. Hakkas valgeks minema. Rajal sörkisime, tõusud kõndisime. 35 punkti juures pani Rain lambi kotti, kuigi metsas oli veel päris hämar.

Kell oli 4.45 hommikul, aega finishini veel üle 7 tunni. Lõpp paistis... 50sse liikusime mööda metsa väljaveo teid.

Vahetult enne punkti tegin vea, keerates valest teekäänakust ja rassides edasi mööda valet sood. See oli üks suuremaid vigu, 10 min kindlasti. Ebameeldivaks tegi asja muda ja räga. Paika saime lõpuks punktist läänes asuva suure raiesmiku järgi. 67 poole liikusime mööda radu sörgiga. Olime öösel kõvasti aega kaotanud ja kippusime juba graafikust maha jääma. Ees ootas keeruline orgude süsteem, kust võis oodata ainult halba läbitavust.

Õnneks see päris nii ei olnud. 83sse läks loha. Minul hakkas vaikselt juba adrenaliin kehasse energiat süstima. Kas jõuame lõpuni jäänud ajaga plaani realiseerida? Senine võistlus oli kulgenud kahes faasis – sujuv päevane sissejuhatus ja ebasujuv öö. Ei tohi enam aega kaotada! 68 minek oli pikk. Kui olime ühe järjekordse raiesmiku ületanud (mida kaardiga kokku ajada ei õnnestunud) leidsime loha. See liikus ilusasti punkti suunas läbi tiheda noorendiku. Peagi laskusime orgu ja jõudsime kaardi järgi pea ideaalselt klappivasse punktikohta. Aga punkti ei leidnud. Veidi tiirutamist ja tuvastasime, et ilmselt olime eelmise lageda soo juures ja õigesse kohta on veel 300m võsast minekut. See võsa oli tõesti tihe aga läbi me murdsime ja punktini jõudsime. Jälle väike ajakaotus. Aga nüüd läks sujuvamaks. Pikkadel lageda etappidel 73-39 sai päris hästi liikuda, ka mets punktide ümbruses ei olnud vaenulik. Enne 73 jõge ületades sai puusadeni märjaks. Ilm oli pingutuseks suurepärane, tibutas uduvihma aga oli võrdlemisi soe. Liikusime kogu öö lühikeste käistega ja vajadust täiendava riietuse järele ei tekkinud.

Tüüpiline maastik.

39st suundusime karjamaad mööda suure maanteeni. Nüüd tundus, et raskeim maastik on seljatatud ja jäänud on teedel ja radadel orienteerumine. See peaks olema kiirem ja plaani realiseerumine tundus täiesti reaalne. Suundusime mööda asfaltteed Rauna poole. Punkt 71 asus jõeorus ja ei olnud vist väga populaarne. Jooksime punkti poole kahe talu vahelt ja mõlemas oli lahtine hundikoer, kellel pühapäeva hommikul kell 7.50 oli selgelt igav. Rogainijate oma valdustest peletamine on tore väljakutse! Igal juhul ronisime koerte eest kiirelt võssa. Ja tegime seda punkti suhtes liiga vara. Jõeorg oli üks raskemini läbitavaid kohti maastikul – suured puud tormija vandusmurruna risti-rästi ja nende vahel toomingavõsa. Ometi ei tundunud see rõve kooslus peletavana vaid hoopis väljakutsena. Rassisime mööda võsa kaotasime aega, kuid lõpuks jõudsime ikka punkti. Siis kiirelt võsast välja ja mööda karjamaad Rauna poole. Rauna osutus päris kenaks kohaks. Kõigepealt külastasime kõrget mäge/kaitserajatist punktis 41 ja siis läbi linnasüdame jooks ja uhked linnusevaremed punktis 31. Kindlasti tasub teinekord läbi sõita Raunast ja need kohad üle vaadata.

Pärast punkti võtmist külastasime veepunkti ja saime joogipauna üle pika aja puhast kraanivett. Enamus tööst oli juba tehtud, kuid mulle tundus, et asi ei ole veel päris kindel.

Pidasin Rainile motiveerivaid kõnesid Euroopa Meistritiitli võitmise võimalikkusest ja võimalikust kahetsusest, kui sellest jääb puudu vaid paar punkti. Liikusime küll joostes, kuid mulle tundus, et suudame endast rohkem välja pigistada. 63 punktis oli finishini aega 3 tundi ja liikuda alla 20 linnulennulise km. Suutsin Raini ära moosida ja esialgsele plaanile 56-59 lisasime 36 võtmise. Jooksime päris erksalt ja hullutasime sellega taas nähtavale ilmunud konkurente. 36ga tegime pisikese suunavea punkti võtmisel ja jätkasime eeldatavalt lihtsat etappi 59 poole. Esimene tee oli olemas. Jooksime üle lageda ja hakkasime teist teed otsima. Meie konksu haakisid segaduses veteranid Saue ja Männi, kellele pakkusime punktini jõudmisel. Ega täit selgust asukohast olnud endalgi,liikusime üldsuunaga. Rassisime mööda võsa ja noorendikke, kuid kaardil kajastatud teed ei leidnud. Päris pikalt tuli minna enne kui reljeef hakkas kaardil kajastatud kuju võtma ja punktikoht selguma. Ajakadu. Aega oli nüüd ca 2 tundi ja plaani realiseerumine jälle paine all. Jooksime mööda maanteed 54. Punkt oli lihtne, kuid sealt väljumine metsateele võttis jälle tiheda kuusiku tõttu palju aega. Siis 79, mis paistis kaardilt kerge, kuid tähendas pikka minekut mööda märga mudast sood. 79st tagasi teele jõudes oli aega ca 1h20min ja see tähendas, et 42ga ei saanud enam riskida. 81 oli kallis punkt, mis tuli võtta ja sealt teepeale jäävate punktide noppimisega koju jõudmiseks vajasime ca tundi. Maastik oli teel 81 poole võrdlemisi ilus, igal juhul parim sellel võistlusel. Punktis 81 oli meil finishini aega 55 min. See tähendas, et tuli tempot tõsta. Minu enesetunne oli päris hea, Rainil ehk pisut kangem. Otsisime välja kummi, et potentsiaalsed kiirused ühtlustada. 49-43 tulid võrdlemisi hoogsalt joostes. 43s oli meil finishini aega 27 minutit. Tundus piisav, et võtta 55 ja 24, eeldades, et seal kui keskuse lähedastes punktides peaksid ju olema lohad? 55 poole joostes tee lõppes ja mingeid lohasid ei tekkinud. Hoopis päris tihe toomingavõsa. Murdsime läbi ja jõudsime kraavini.

PT oli nüüd juba niipalju arenenud, et sain kohe aru, et kraavi ei ole kaardil. Leidsime õige kraavi ja tekkis ka loha. Punktis oli aega jäänud 16 min. Jätkasime hoogsat jooksu finishi suunas nüüd juba suurel lohal. Punktis 24 oli lõpuni aega 6 ja pool minutit, peaks jõudma. Meiega koos punkti võtnud veteranide Tasa-Kivikas osas ei olnud nii kindel. Lõpujooks oli töö maiguga. Rajale ei jäänud füüsiliselt midagi. Ainult poole tunni jagu tehnilist praaki öösel ja varahommikul. Ambitsioonikas plaan oli realiseeritud 99% ulatuses. Sellest pidi piisama. Vedelesime murul ja jälgisime, kuidas Kivikas-Tasa mõni sekund enne kontrollaega finishisse jõudsid. Visad vanad. Viimastel tundidel olin ka oma jalgade suhtes liikunud sildu põletavalt, hõõrdumistele tähelepanu pööramata. Jalad olid paistes, hõõrutud üks konts, jalgade välis ja esiküljed, vastu tahtmist tuleb loobuda viiest küünest. Aga see oli seda väärt. Kui lõpuks poole tunni pärast tulemused saime andis korraldaja mõista, et see on parim skoor. Veel hiljem kui tulemused välja kuulutati oli üllatus suur. Meie edu oli päris suur.

Oleksime pääsenud oluliselt kergemalt, aga nagu öeldud, seekord ei tahtnud midagi jätta juhuse hooleks. Eriku ja Andrease teine koht oli neile üllatuseks. Tegelikult tegid nad väga hea võistluse, liikudes ühtlaselt kogu aeg. See ongi rogaini edu võti. Teistpidi üllatuseks oli kolmas koht Salomonile, kes oma ürituse ise ebaõnnestunuks luges. Maastik oli vist nii vaenulik, et paljud andsid alla. Nelikvõidu kindlustanud Riho ja Urmo olid kah väga tublid ja visad. Ajaliselt jäi täpselt selline varu, et oleks saanud sekkuda esikolmikusse.

Kokku oli meie läbitud punktide vahe linnulennuliselt ligi 107 km. Reaalselt läbisime 24 tunniga peaaegu 138 km. Pole paha.

Tulemused

Kõrvemaal Rogaini EMiks viimast lihvi andmas

2011-07-21T12:52:00.007+03:00

Eesti Karikas seiklusspordis (mille kohta varsti valmib videoettekanne) andis positiivseid emotsioone. Füüsiline vorm, eelkõige jooksu ja üldise vastupidavuse osas on päris hea. Võistluse viimasel 19. tunnil suutsin probleemideta joosta ja ka Raini minek polnud halb. Seega selle nädalavahetuse 24h Rogaini Euroopa Meistrivõistlusteks võib seada kõige kõrgemaid eesmärke.

Nädal pärast seiklust osalesin Kõrvemaa Triatlonil. Stardinumbriks sain 21, milline oli ka minu koht seal kolm aastat tagasi, kui see üritus alguse sai.

Stardirivi oli esinduslik, kõik puha kombedes ja kalipsodes. Enda taktika oli tavapärane - esimese poini krooli ja siis edasi rinnuli. Nii läkski. Vesi vahutas ja kees kui 75 esimese stardi meest teele said. Paar-kolm poole km pikkust ujumist oli minu võimu sellel alal parandanud ja suurt kangestumist ei tekkinud. Tagasirgel lasin rinnuli ja liikusin sama kiirusega kui enamus kroolijaid. Ujumine oli seekord pikem kui kolm aastat tagasi, aega kulus ligi 9 minutit.

Liidritele kaotasin muidugi ligi 3 minutit. Edasi mitusada meetrit paljajalu jooksu mööda asfaldit enda asjade juurde. Rattakingad, kiiver, särk. Tuld. Nagu ka varasematel sellesuvistel rattasõitudel ei olnud jalgades jõudu, mida soovinuks. Alul sudisin kolmeses pundis. Kiirus, mis esimestel kilomeetritel oli 32-33 vajus varsti liivasel metsateel alla 30... Kui oled rattas nõrk siis segavad kõik juurikad ja muud ebatasasused vägagi.

Endise polügoni poole viival asfaldilõigul sain kiiruse jälle üles ja siis kui algas uus liivane lõik tuli tagant kiirrong Hussarite vedamisel. Pidin proovima kinni haakida. Tegin püsti spurdi ja sain napilt järele. Nüüd oli kiirus 37-39 km/h. Rongis oli 6-7 meest, seega peaks ju taga püsimine olema päris kerge? Ei olnud. Mitmeid kordi rippusin ja üks mees minu ees samuti. Spurtisin tast mööda ja suutsin veel pisut järel püsida. Kui algas suurte veelompidega jõe äärne lõik lasin jala sirgu ja jäin maha. Ei ole seda jõudu jalas ja ega seda ilma rattaga võistlemata ei teki kah. Peaks oma tihedasse graafikusse ikka suruma ka mõned maastikuratta maratonid...

Edasi jätkasin üksi, proovides hoida vähemalt 30 km/h kiirust, kuni poole kruusalõigu peal saabus tagant üks tandem 33-34 kiirusega. Tegelikult oli see vedur koos vaguniga, kuna tuules sõitja vedada ei jõudnud. Sain siis ise kilomeetri tuules puhanuna veidi vedada. Jõudu tempot hoida jätkus ehk pooleks kilomeetriks. Siis jälle taha ja hiljem jälle pool km. Peagi keerasime kruusalt metsateedele ja siin tempo langes. Vahepeal läks päris passimiseks. Kokku kulus rattale veidi alla 50 minuti, parimatele kaotasin tervelt 7 minutit 22 km kohta.

Enne vahetusala tegin rattakingad lahti ja tänu sellele suutsin vahetusalas toimetada väga kärmelt. Kohe jooksma saades oli tunda, et kangestumist ei tule. Otsest punnitamise soovi ei olnud, kuid asjade käik muutis jooksu päris intensiivseks. Esmalt nägin skalpi kohe esimese tõusu tipus. Võtsin selle järgmise tõusu lõpuks. Kas nüüd saab kulgeda? Ei. Ees paistis järgmise ohver. Kruusalõigule keerates nägin ees lausa 3 võistlejat. Lähenesid.

No nendest jooksen mööda, siis aitab. Sain mööda ja ees paistsid veel kaks meest. Ikka ei saa rahulikuks jääda. Tuli ka need ära skalpeerida. Esimesega läks kergelt, kuna ta oli veteran teine aga liikus päris aktiivselt. Mööda sain alles viimasel tõusul. Pärast laskumist finishiväljale hakkas jälle sisse hiilima piste. Õnneks ei olnud vajadust ka pikalt pressida, finish tuli vastu. Võitjale Priit Ailtile kaotasin 9.13, mis polegi kõige hullem. See on vähem kui kaotan orienteerumises Eesti parimatele orienteerujatele. Kokku 22 koht.

Pingutus oli päris tugev ja ärritajana vajalik treening.

Pühapäeval tegime Rainiga testtreeninguna kaasa ka Kõrvemaa Rogaini 3 tunnisel rajal. Meiega koos jooksis ka Timmo, kes tegi enamuse tööst punktide võtmisel ja kaardilugemisel. Kolme tunniga läbisime ca 30 km. Oleks tahtnud isegi veidi aeglasemalt joosta.

Sellel nädalavahetusel ootab ees Rogaini EM Lätis Cesise lähedal. Kevadel oli motivatsioon rogaini osas madalseisus - vist selle tõttu, et valitses teadmatus Raini seljaopist paranemise osas. Pärast Eesti Karikat, kus Rain edukalt hakkama sai, on motivatsioon mühinal tõusnud. Füüsiline, vaimne ja tehniline võimekus ei võimalda seada väiksemat eesmärki kui võit. Lähemate aastate Rogaini tiitlivõistluste tippudest paljusid kirjas ei ole, kõvasid konkurente on sellegi poolest palju, lisaks võimalikud üllatajad. Rogain on õnneks ala, kus esmaüritusel head tulemust teha on üsna raske. Võitmiseks on vaja kindlasti palju õnne ja lõputuna näivat kannatamist, kuid see peaks olema võimalik. Eesmärgi välja ütlemine võib anda selle ekstra motivatsioonitõuke - eesmärgiks on üldvõit.

2007 aasta Rogaini EMi maastik ilmselt pisut kattub seekordsega. Kahjuks selles osas kogemus puudub. Juttude põhjal on aga tegemist kohati üsna vaenuliku maastikuga. Arvan, et Karulaga on võimalik paralleele tõmmata, kuna ka see ei asu ülemäära kaugel. Kaardi kvaliteet tundub aga seekord olema teisest klassist, isegi läbitavust kajastatakse. Minu arvamus eeldatavast võistluspiirkonnast:

Karulas võideti valikuga 110 linnulennulist km, meil 102 km, kokku 63 punkti maastikul

Ylläsel võideti valikuga 127 linnulennulist km, meil 118 km, kokku 60 punkti maastikul

Migovo andmeid ei suutnud tuvastada, seal oli aga mägine ja kuum...

Cheviotis võideti 115 linnulennulist km, Karli/Tõnu /Rait 91 km, kokku 93 punkti maastikul

Raunas võidetakse ???, kokku 80 punkti maastikul.

Kas sellest statistikast on midagi välja lugeda? Ilmselt seda, et võitmiseks peab läbima vähemalt ca 110-115 linnulennulist km. Edu kõigile!

Eesti Karikas Seiklusspordis 2011

2011-07-18T13:13:00.001+03:00

Tulemused

Kõvade meeste seltsis

2011-07-11T16:41:00.017+03:00

Nädal pärast Jukolat jooksin kaks orienteerumisvõistlust. WRE lühirada ja 100KP jooks Kõrvemaal. Selle korraldusmeeskonna võistlused on alati heal tasemel. Lühiraja võistlus ebaõnnestus minu jaoks teises KPs, kus tegin võrdlemisi lihtsa punktiga vähese enesekindluse tõttu pooleteiseminutise vea. Edasi kulges jooks tujutult, kuni kaks minutit hiljem startinud Andreas Kraas mind kätte sai. Mõned etapid tema järel liikudes motivatsioon veidi tõusis ja otsustasin vähemalt treeningu mõttes lõpuni pingutada. Paar korda sain isegi Andreasest ette. Lõpuks 8 koht ja masendav allajäämine tipporienteerujatele vendadele Sildadele.

100 KP jooksu olin kah planeerinud treeninguks, kuid stardinimekirja hõrenemine tugevamate osas tingis võimaluse võidelda poodiumikohtade eest. Rada oli 13,9 km pikk ja nagu nimest näha - läbida tuli sadat kontrollpunkti. Alustasin rahulikult ja üsna hästi, kuid juba 5 punktiga eksisin. Ei istu mulle selle joonise stiil, eriti reljeefi osas, tekitab pidevalt kahtlusi.

Ootasin peagi järgi jõudvat Timo Silda, kuid tal läks aega. Mets oli üllatavalt risune. 23 punkti juures nägin Timo, tegi viga. Ise tegin pooleteise minutise vea pärast joogipunkti KPga 29. Siis ilmselt Timo möödus.

Nüüd jäi oodata tagant laekuvat Lauri Silda, kes startis minust 15 minutit hiljem. Tegin vahetevahel väikseid vigu, kuid pidasin vastu reljeefikaardiosani, enne kui Laurit tagant lähenemas nägin. Füüsiliselt oli raja keskosas raskeid momente, kuid võtsin geeli, mis Lauri saabumise ajaks enam-vähem tööle hakkas. Ega ta eriti ei lennanudki. Ühest reljeefipunktist väljudes tegin väikese 15 sek suunavea ja Lauri läks kiirelt mööda. No pagan, moraalitult tuli sabas rippuda. Kohati hakkas ta juba puude vahele kaduma, kuid pingutasin ja sain ikka sabast kinni. Staari sabas joostes möödusid võistluse viimased paarkümmend punkti. Kohati orinteerusin siiski ka ise, s.h. viimasesse punkti!

Finishis olin ajaga 1h54min, mis andis 4 koha. Jaagup Truusalule kaotasin tühised 23 sekundit. Järjekordne mõnus päev Kõrvemaal.

Tulemused

Nädal uimerdamist linnas ja ees ootas Kõva Mehe Jooksu ja Salomon Supermani nädalavahetus. Mõlemad minule huvi pakkuvad formaadid. Esialgu ei olnud Kõva Mehe Jooksul plaanis osaleda, et säästa energiat Salomon Supermaniks. Et aga rattavorm ei olnud selline, mis võimaldanuks Salomon Supermaniks kandideerida, andsin peas vasardavale mehikesele alla ja võtsin plaani mõlemad. Kõva Mehe Jooksul olin varem osalenud korra kolme aasta eest, siis olid orienteerujad edukad, võttes terve poodiumi. Ka seekord oli arvata, et võib konkureerida kõrgetele kohtadele. Et peetakse ka võistkondade arvestust ja esemelised auhinnad paneb välja Salomon ja lõpetajad saavad ka hea spordisärgi, ei tundunudki stardimaks 30 EUR nii rõve. Kuigi ikka on küll.

Panime SKM võistkonnana kirja Timmo Tammemäe ja Erkki Aadli. Tugevatest jooksjatest oli stardis ainult Sergei Tserepannikov. Konkurente siiski jagus.

Alguses joosti mööda põlluäärt ligi kilomeetri jagu. Keegi ei rapsinud, grupp püsis üsna hästi koos. Siis esimesed takistused - üle tara ja läbi mudase tiigi. Võtsin vist liiga rahulikult ja vajusin esikümnest välja. Autokummitakistused, läbi kanalisatsioonitoru ronimine, läbi jõe - püsisin liidritega silmsidemes.

Ees vedasid Timmo ja Tserepannikov. Ca teisel kilomeetril hakkas eest poolt mehi pudenema ja peagi olin 5 positsioonil. Erkki oli minust Lauri Malsroosiga pisut tagapool. Jooksime läbi metsa, enesetunne ei olnud kõige võimsam. Positsioon samas nii hea, et sundis pingutama. Metsas jõudis Erkki mulle päris kandadele, kuna mina jooksin veterani Ain Kilgi järel ja ei tahtnud kohe mööduda vaid võtsin pärast intensiivsemaid põllu lõike veidi rahulikumalt. Pärast metsa suundus rada uuesti läbi jõe. Siis oli joogipunkt ja läksime Kilgist mööda. 4-5 koht. Rada viis raudteeperrooni alla, siis mööda raudtee äärset kuiva liivast kraavipõhja. Läks raskemaks. Kolmandal kohal liikunud jooksja hakkas väsima, tegi ühe valehaagi ja saime temastki mööda. 3-4 koht. Tore. Rada viis läbi vareme, üle pasavälja, läbi kraavide ja metsa. uuesti põld, lõpuni ehk paar kilomeetrit.

Põllu peal Erkki rinnale ei tulnud, jäi pisut maha. Kas tõesti esimene auhinnaline koht suuremal jooksuvõistlusel on reaalne? Võib-olla. Üle kaablirulli. Põld. Tuul ja päike, pulss punases, kõhu paremale alaossa tungib piste. Pagan, eelmine kord sellel võistlusel oli sama jama. Intensiivsel pingutusel on mul mõnikord tekkinud väga valus konstantne piste paremale alakõhtu. Annab märku, kuid veel ei sega. Tuleb pingutada, ka Erkkil on raske. Rajatähistus hajub ja tekib seagadus - kas kohe üle jõe või edasi. Peatun ja hõikan Erkkile, kas ta näeb linte. Ei näe. Lähen veidi edasi ja märkan linti eespool. Edasi! See väike paus ja seisak suurendab vist veel edu Erkki ees. Jälle läbi jõe ja mudase takistuse okastraadi alt.

Ootan finishit. Aga rada keerab hoopis teisele poole. Tuleb ronida mööda redelit üle sauna. Siis uuesti läbi kanali toru. Rada keerutab veidi võsa vahel ja järsku tunnen seda kardetud pistet. Sellega ei saa edasi joosta, nagu keegi lööks noa kõhtu. Jään seisma ja proovin kõndida. Erkki tuleb ja läheb mööda, ergutan - ikkagi võistkondlik arvestus kah. Paarikümne sekundi pärast piste taandub ja lubab sörkida. Kolmsada meetrit hiljem, üle mõndade takistuste ja läbi tiigi on finish. 4 koht. Võistkondlikult 1, kuna Timmo oli Tserepannikovile alles lõpuga alla jäänud. Toredad emotsioonid, veidi kahju sunnitud poodiumilt välja jäämisest.

Tulemused

Järgmisel, laulupeo päeval, asume Timmoga hommikul kell 8 teele Kääriku poole. Minu laulupidu on spordirajal. Salomon Superman on minuarust suurepärane idee. Jooks 1,4km, rulluisk 8 km, ujumine 300m, rulluisk 8 km, jooks 5 km ja ratas 30 km Kääriku radadel. Kahju, et tiheda võistlusgraafiku tõttu esmane üritus liiga vähe osavõtjaid kokku tõi. Triatleetidel, kellele see võistlus võiks hästi sobida, oli järgmisel nädalavahetusel EMV ja seiklussportlased olid lihtsalt arglikud? Auhinnalaud oli rikkalik, võitjale 500 EURi eest Salomoni varustust.

Konkurents oli hoolimata väikesest osalejate arvust kõrgetasemeline. Urmas Utar, raudne triatloniveteran, Rait Pallo, Tartu nelikürituse võitja jne. Stardist läksid Utar ja Venemaa suusakoondise noorliige täiesti hullumeelse tempoga. Alla 3 min km joostes. Ise alustasin tagasihoidlikumalt, püsisin Raidu läheduses. Peagi oli proloogi, 1,4 km jooksuraja, karm tõus - tippisin. Tagasi Kääriku suusastaadionile jõudes oli vahe liidritega üle poole minuti. Kas tõesti antakse triatlonis alati kohe nii valusalt tuld? Võtsime rulluisud ja jooksime rolleriraja poole. Mul on vanad, igasugusest pasast läbi käinud kõrged Rollerblade uisud (konkreetselt samad laagrid, mis on korduvalt pärast vihmaseid seiklusi olnud kinni paakunud) ja nõrk uisutamistaust, seega midagi head oodata ei olnud. Nende uiskude eelis on aga kiirkinnitused - sain kiirelt rajale. Teine eelis oli suusakepid. Talvine suusatamine ei olnud veel ülakehast kadunud, jõudsin päris hästi keppidega hoogu anda. Peagi möödusin Timmost ja ees paistis ka Rait.

Utar oli samuti vahetuses aega kulutanud ja möödus alles esimesel kilomeetril jõuliselt. Raidul ei olnud suusakeppe ja nii jõudsin talle pidevalt lähemale, Pühajärve juurde laskudes juba päris kandadele. Positsioon oli hea ja minek tundus üsna kerge. Vahetus ujumisse läks jälle kergelt ja sain vette enne Raitu ja Utarit. Ujumises võiksin olla hea, kui oleksin seda treeninud. Tehniliselt oskan vist päris hästi ujuda, kuna lapsepõlves käisin selles trennis 5 aastat. Praegu krooli ujudes kangestun umbes 50 m pärast, edasi rinnuli. Ja see edeneb hästi, väga palju kroolijatele ei kaotagi. Utar tegi esimese poi juurest valepöörde ja ca 20 m lisaotsa. Veest välja saan Raidu ja Utari järel, tagasi uisurajale nende vahel.

Nüüd on uisutamine juba raskem. Hoian Raidu taha ennast, säästan jõudu. Utar möödub meist jälle jõuliselt. Venelane on eest läinud. Tagasi Käärikul jookseme uiskudega suusastaadionile. Jooksule saab Rait väikese eduga ja kaob kohe. Esimene tõus on väga raske, ilm on palavaks läinud, puls ja vererõhk üleval. Tundub, et suurem löögihoog on siiski jäänud Kõva Mehe Jooksu rajale. Lülitan ennast mõttes lõdvemale rezhiimile, otsin lõtva sammu.

Teisel kilomeetril lähebki olemine mõnusamaks. Jooksurada keerutab, tõuseb ja laskub, ees ja taga kedagi ei näe. Kaotus esimestele suureneb ca 2 minutit. Pärast 5 km olen uuesti suusastaadionil ja hüppan ratta selga, finishini kaks Kekkose ringi. Rattaraja alguses on sama järsk tõus. Oi kui raske, jalgades ei ole mingit jõudu. Ronin rattalt maha ja kõnnin üles. Kiire laskumine ja kohe uus tõus. Jälle rattalt maha...

Siit ei ole midagi head oodata. Kuni Harimäeni liigun väga vaevaliselt, murusemad ja auklikumad kohad võtavad hoo tugevalt alla. Harimäelt tagasi sõit on mõnusam, laskumiste hooga saab peaaegu järgmisest mäest üles. Hirveorus, pärast lagendiku tagasipööret läheb kiirelt mööda üks konkurent Sander Linnus. Mul ei ole mitte midagi vastu panna. Esimese ringi lõpp ja mööda läheb veel üks konkurent, lätlane Ansabergs. Teise ringi alguses jõuan tõusu juba veidi kauem sõita, kuid lõpuosa ikka kõnnin.

Rohkem rattalt enne finishit maha ei tule! Enesetunne läheb pisut paremaks ja hakkan sõitu nautima. Teise ringi sõidan poolteist minutit kiiremini, aga ikka kaotan Utarile ja Raidule 6 minutit juurde. Finishis kuuendana. Utar ja Rait pidasid kõva lahingu, Rait lõpuks järele siiski ei jõudnud. Minu kaotus ligi 16 minutit.

Kosutav ujumine Kääriku järves pani sportlikule nädalavahetusele meeldiva punkti.

Kääriku pildid Martti Mikk

Juunikuu

2011-06-30T18:54:00.011+03:00

Pärast Xdreami oli vaba ehk planeerimata nädalavahetus. Esimene aprilli keskpaigast :) Siiski, laupäeva õhtul tuli peale selline tunne, et peaks tegema pühapäeval tugevamat sorti jooksutreeningu - nädala pärast oli plaanis Jukola teatejooks Soomes ja selleks tuli jooksuvormi parandada. Ja mis sobiks selleks paremini kui Salomoni maastikumaraton. Ei ikka poolmaraton Valgehobusemäel. Ühesõnaga pühapäeva palavas päikesepaistes olin paljude fanaatikutega stardis. Rada on metsajooksjale sobiv, rohkete tõusude ja ebatasaste lõikudega.

Võtsin stardist hoogsama trennitempo ca 4.30 ja hakkasin vaikselt kulgema. Rait Pallo, kes jooksis samuti poolmaratoni ja Tõnu Lillelaid, kes jooksis maratoni, läksid kohe eest. Mina tiksusin ühe triatleediga pool ringi ja siis ebatasasel kohal jäin üksi. Rada oli hästi tähistatud ja metsaalune pakkus päikesepaiste eest kaitset. Raja 7-8 kilomeetri paiku pidi jooksma mõnisada meetrit mööda vana liivakarjääri. Seal andis esimest korda tunda, et see ei ole kerge rada. Võistlus peeti 10,5 km pikkusel ringil, mille lõpetas pikim tõus mööda Valgehobusemäe suusanõlva. Esimesel ringil sain sealt joostes üles. Sellel kuumal päeval samal rajal maraton joosta - respect.

Võistluskeskuses võtsin geeli. Terve 100 g tuubi. Kusagilt lugesin kellegi kommentaari, et see ei ole eriti mõistlik tegu. Et panna geeli nii suures koguses korraga. Pidi lööma veresuhkru üles ja lihase "kinni". See võis nii olla küll - teise ringi alguses läks kohati päris raskeks. Pea lõi paksuks ja tõusude lõpus oli pulss kõrge. Võib-olla oli süüdi ka väga palav ilm ja raske rada? Et mul oli käimas treening mitte võistlus, lasin lihtsalt tempot pisut alla ja kõndisin mõned järsemad tõusunukid. 15 km paiku läks olemine jälle paremaks ja ainuke raske koht oli kuum liivakõrb. Sealt jäi aga lõpuni ainult paar kilomeetrit.

Mõnusa rahuloluga veeresin üle finishijoone ajaga ca 1.40. Super trenn. Pildid Riho Lüüsilt.

Järgmine tugevam treening Jukolaks oli plaanis Kõrvemaal, Jussi järvede läheduses peetud Tallinna MVl teateorienteerumises. Kuna ma võistkonda samal päeval ei suutnud komplekteerida läksin esimese vahetuse starti kaarte segama üksiküritajana. Start anti suure komöödia järel ca pool tundi planeeritust hiljem. Esimest vahetust jooksis mitmeid teravamat sorti mehi - s.h. Erkki Aadli ja Lauri Sild. Kui lõpuks mahajahtununa minema saime ei olnud erilist head jooksu tunnet. Maastik oli küll avatud, kuid kõrge kanarbik ja pidev üle vanade kaitsekraavide hüplemine teeb seal jooksmise üsna raskeks.

Paari punktiga oli Lauri eest kadunud ja võitlus käis tagumistele kohtadele. Poolel rajal olin teisel kohal, tagant jälitasid silmsidemes Ats Sõnajalg ja Erkki. Pärast vaatepunkti olnud punkti võtmisel oli vegetatsiooni situatsioon võrreldes kaardil kajastatuga oluliselt muutunud ja see tingis mul seisaku. Kogu jälitajate rong jooksis kokku. Järgnes hajutus, läbi mille õnnestus Erkkil saada sajameetrine edumaa. Treeningul peab raske olema. Ei anna alla, püüan kinni! Mõningad etapid Erkki kaarte korrigeerimist ja olimegi koos. Viimasesse punkti valis Erkki otse variandi, mina põnevuse tekitamiseks vasakult teed mööda ringi mineku. Pigistasin nii palju kui torust tuli, aga punkti võtsin ikka mõned sekundid hiljem. Lõpuspurdiks enam jõudu ei jätkunud ja teate oleksin saanud üle anda kolmandana, kuid ei olnud kellelegi anda. Lauri oli jooksnud suveräänselt 5 min ehk kiiremini.

Ja siis Jukolan Viesti 2011. Võistlus on viimastel aastatel järjest suuremaks paisunud. Juba on öise 7 liikmelise teatevõistluse stardis üle 1500 võistkonna. See on fenomenaalne värk, kuna tegemist on ju isegi tipporienteerujate jaoks nõudlike radade ja maastikega.

Võistkonna skm! koosseis oli muljetavaldav, kuid kiire orienteerumisjooksu parim enne hakkab sellel seltskonnal vaikselt mööda saama.

Video stardist aitab edasi anda ürituse mastaapsust. Vasakul pool on näha ka auto parklat ja paremal pool telklaagrit.

Esimeses vahetuses tegi Marek Nõmm keskpärase jooksu, lõpetas 10 min kaotusega 161 kohal. Ilma suuremate vigadeta, kuid ebakindel. Kui raja alguses eksid ja pisut maha jääd on risusel maastikul ettepoole tõusmine väga raske. Teises pimedas vahetuses jooksis Erkki Aadli päris hästi, tõstis võistkonna 112le kohale ja oli omas vahetuses 106.

Mina jooksin traditsiooniliselt kolmandat vahetust e pikka ööd. Rada oli 13,6 km pikk. Jooksu tunne oli enam-vähem ok. Otsustasin keskenduda orienteerumisele ja lasta jalgadel ise joosta. Kui mõtled viletsa mehena, kuidas kiiremini joosta, siis lõpeb see tavaliselt vigadega. Rada algas pika teeetapiga, mille lõpus eraldusin grupist ja võtsin punkti väikese kaarega aga edukalt. Hajutus oli suur ja mehed, kellega jooksid sama rada, võisid vahepeal risti sinu eest läbi joosta. Esimene käes jätkasin mõnusat orienteerumist. Öö oli päris hele, on olnud pimedamaid Jukolaid. Veidi enam kui kolmandikul rajast olin tõusnud 89 kohale. Moodustunud oli hea 5-6 meheline grupp, kus venelased kontrollisid omavahel kp tunnusnumbreid. Kuulasin pealt ja hoidsin ennast õiges rongis. Tempo oli korralik. Siis ühel lühikesel etapil lugesin pisut valesti ja lohakalt ning ei kontrollinud kompassiga suunda. Lendasin hajutuspunkti ja üritasin maastikku suruda kaardiga kokku. Ei õnnestunud, olin teinud vea.

Etapp oli olnud lühike ja selle tõttu kulus enda asukoha tuvastamiseks ehk minut, teist sama palju vea parandamiseks. See oli ka ainuke suurem viga rajal. Olin oma grupist maha jäänud ja jätkasin üksi, tegelikult küll eelmise vahetuse jooksjate vahel hüpeldes, kuna rajad ühinesid siin.

Edasi õnnestus vigu vältida ja raja viimaseks kolmandikuks sain uuesti venelased kätte. Nüüd oli sarnane grupp jälle kuuma andmas. Minu energiavarud hakkasid vaikselt ammenduma, kiire jooks ei ole enam kerge. Raja viimaste punktide juures lasin tempot pisut alla, et mitte viga teha. Sellega jäin enda grupist maha ja kaotasin ehk kolm-neli finishikohta. Oma vahetuses sain täpselt 100nda aja ja teate andsin üle 96ndana. Aeg oli 1.33.24. See tähendab, et maailma tippudele kaotasin ca minut kilomeetrile (võlurile veidi rohkem). Üsna õnnestunud jooks. Edasi kulges tavapärane Jukola fiilis. Kõigepealt vaatasin eestlase uhkusega Lauri Silla meeletut lendu 4 vahetuses. Siis kurvastasime koos ekraani ees Eriku kangete jalgade pärast meie võistkonna 4 vahetuses. Langesime 120ks. Rain tõi kastanid lõkkest välja ja tegi vähese jooksutreeningu kiuste kõige parema e. 91se vahetuseaja ja uuesti 106ks. Mati Tiit veeretas 173nda vahetuse ajaga mõned kastanid lõkkesse tagasi ja Andreas Chief Kraas kraapis viimases vahetuses kipsis käega mõned jälle välja. Kokkuvõttes jäi üsna palju kastaneid tulle - 110 koht on tagasiminek koha mõttes, kuid varu skm! võistkonnal ettepoole tagasi rühkida veel on.

Võitjatele Norra Halden SKle kaotasime 1.45.10. Jukola fiilis oli tavapäraselt hea ja meeleolukas.

Meie võistkonna tulemused.

Rajad Route Gadgetis

Xdream Rõuge

2011-06-14T01:02:00.014+03:00

Rõugesse sõitsime Vilniusest ja magama saime 8 tundi enne starti. Päris piisav puhkuseks, arvestades, et eelmisest 8 tunnisest Vilniuse võistlusest sai Xdreami stardiks taastuda tervelt 18 tundi. Nädalavahetuse põhirõhk oli varem planeeritult Vilniusel ja sealne võidu röövinud ebaõnn oli veidi meelel. Proovisime puudulikku rattaparanduse päästevarustust kokku saada, kuid starti läksime ikka ilma korraliku abipaketita. Xdreamil on sõbralikku ja lahket rahvast palju, kes häda korral abistavad.

Stardist mindi kanuudega.

Soovides vältida rabistamist ja võimalikke vigu otsustasime liikuda koos kanuuga. Jooksuga esimese punkti võtjad tegid hea valiku ja said kohe väikese edumaa. Eelmise päeva võistlus istus sees ja raske oli ennast käima saada. Kanuu etapp oli iseenesest lihtne ja lõpuks jõudsime väikese kaotusega ca 10 koha kandis pärale. Jooksime Ööbikuoru veerele ja hakkasime linde mõistatama.

Lisaks lindudelel tuli kuulata ka ümbruse inimhääli, et erinevaid linnunimesid meelde tuletada. Lõpuks esitasime variandi, mis suure üllatusena tõi meile 0 trahvi. Selle trumbiga taskus oli mõnus võistlust jätkata.

Jooksime ratasteni ja asusime teele, kaotust liidritele viis minutit. Jällegi rasked liigutused ja valik sõita paremalt tagant ringi. Iseenesest hea valik, kuid kaardil olev tee kadus kohalikku kruusaauku ja tundus mõistlik minna punkti jalgsi võtma. Mõned tiimid haakisid ka meile sappa. Pärast GPSi pealt vaadates tundub uskumatu, et liikusime 90 kraadi vales suunas ja keegi (eriti mina ise) seda kompassi pealt ei suutnud tuvastada. Lihtsalt ebausutav, kuna ma ju vaatasin kompassi... Pärast suuremat ragistamist me punkti jõudsime ja alguses tundunud megavea asemel kujunes kaotuseks etapil kõigest 5-6 minutit. Arvestades tavapäraseid finishivahesid pikal võistlusel ei ole see aeg midagi erilist. Never give up.

Uuesti rataste juurde ja nüüd juba mõnusas rahvasportlikus seltskonnas. Tore on pakkuda rahulikuma laadiga kaasvõistlejaile emotsioone, et nr 1 alles nüüd meist möödub. Meil õnnestub see tihtipeale! Järgmine etapp läks hästi ja ülejärgmine Munamäele veel paremini. Tegime toreda lõike üle põllu ja Munamäele tõustes nägime juba tugevamaid tiime endale vastu sõitmas.

Munamäe tõus oli pärast Sveitsi nohu ja laskumine samuti. Jõudnud Vällamäele oli siiski üllatuseks kohal päris palju rattaid. Minu enesetunne hakkas veidi paranema juba rata teises pooles. Jooks sujus samuti enam-vähem hästi. Raja teises pooles korjasime üles selle raja potentsiaalsed mustad hobused GO Discoveri, kelle Marek oli haige ja hinge vaakumas. Jooksime, ronisime ja olime peagi ratastel, valmis liidreid püüdma.

Esimese rattapunkti saime libedalt. Teise minekuks oli valik, parem või vasak. Surusin peale parema, kuigi Rain pakkus vasakut, kuna teadis toda teed. Alguses tundus parem variant kiire, kuid vahetult enne punkti kadus tee, mis kaardi järgi pidi punkti viima. Lõpptulemusena tassisime rattaid läbi tiheda metsa ja jõudsime ikkagi vasakule variandile. Järjekordne 5 minutiline kaotus ja olime uuesti tihedas seltskonnas. Võitlus rajal oli vinge, mööda sõitsid nii naised kui mehed, asjad tundusid olevat jälle pahasti. Aga meil oli taskus siiski trump...

Haanja suusastaadionil tegime kiire kolmiksuusasõidu ja vältisime Inglite ahvatlusi.

Siis tuttavaid suusaradu pidi järgmisse punkti ja lõime trumbi lauale. 0 trahvi. Hoobilt olime tõusunud võistlusel teiseks Nike järel. Meiega koos lahkus veel paar võistkonda, nende seas Multisport.fi ja Salomon. Salomon pöördus kohe tagasi, kuna oli midagi maha unustanud. Arvasin, et soomlased hakkavad meeletult suruma, kuid Indrek pakkus ise kõva tempot ja sommid istusid rahulikult rongis. Võtsime punkti ja sõitsime järgmisse. Teel tuli vastu mitmeid agressiivseid jälitajaid, võistlus oli tõeliselt tihe. Adrenaliin hakkas eelmise päeva rammestust lammutama.

Rain võttis otsustavalt üle rajavalikute langetamise, mis meile raja alguses probleeme tekitanud, ja tegi seda kuni raja lõpuni väga hästi. Võistluskeskusse vahetusalasse saabusime koos soomlastega ja võimalus oli lahkuda sealt Salomoni ees väikese eduga. Siiski kohmitsesime piisavalt, et põhikonkurendid olid kohal ja jooksuetapile Nike't jälitama läksime kolme võistkonnaga- soomlased, Salomon ja meie. Õigupoolest tundus Nike püüdmatu, kuna jooks palavas päevas kulges kõigil vaevaliselt. Surusin geele sisse, kuna olek oli tõesti muret tekitav.

Tiksusime teiste sabas ja ilma strateegilise plaanita. Vahepeal tundus, et jääme suisa maha. Jalgsietapp peaks ju olema meie trump? Meie Indrekuga olime kergelt kudenud eelmisest päevast ja Rain ei ole veel oma parimas hoos pärast kevadist selja operatsiooni. Siiski, võistlus pakkus meile võimaluse. Jäime pisut teistest maha ja ürgoru ületuseks pakkus Rain välja edu toonud variandi - minna läbi Kiidi talu, mööda nina paremalt. Meie õnneks Salomon ja soomlased eksisid pisut sellel etapil ja saime sisse korraliku mitmeminutilise edu. Ei tea kas need olid geelid või adrenaliin, aga minu rammestus hakkas taanduma. Tekkis tunne, et tänane võistlus võib saada positiivse lahenduse. Kui siis laskudes Kiidi talu juurest jõe punkti nägime ees aegaselt liikuvaid Nike särke, läks tunne päris erksaks. Tervitasin konkurente indiaanihuilgega ja läbi jõe lisaülesande poole kahlasime juba koos. Lisaülesanne üle järve sõitmisega oli meeldiv vahepala.

Olen selles ratsatalus perega paar korda ööbinud, väga mõnus koht, soovitan. Kuna Tiit jõudis köieni esimesena siis lõpetas ta ka lisaülesande enne mind ja Nike pääses viimasele kanuule väikese eduga. Panime neile järele.

Kanuu tassimine ei alanud kõige mõnusamalt. Kukkusin läbi järvemuda ja õlale tõstetud kanuu tahtis kaela kõveraks väänata. Koos vedasime siiski sõiduki üle põndaku ja võtsime järjekordselt järvelt punkti. Nüüd oli minul vaja joosta ja teistel kanuutada. Punkt vana paadisilla juures nõudis kerget suplust. Vesi oli mõnusalt soe, jalad andsid krambi ilminguid konna ujudes. See krambi jama on vanadusega seotud, ma ütlen. Senimaani ainult annab tunda, korralikult sisse ei ole veel õnneks väga tihti löönud.

Jooksin edasi, Nike Lauri pani teiselt poolt järve. Rahulikult sörkides jõudsin järve tagumisse otsa just samaks ajaks kui Rain ja Indrek kanuuga. Mõlasime koos vahetusalasse ja suundusime viimasele 3,5 km jooksuetapile. Nike oli saanud paarisajameetrise edumaa. See sulas kokku järgmiseks punktiks. Võtsime kasutusele kummi, et Raini jooksu kergendada. Järgmisesse punkti suundusime pisut paremat trajektoori mööda kui Nike ja punktis olime tõusnud võistluse liidriteks. Nüüd tuli ainult tempot hoida.

Järgmine punkt "pais" ei tundunud kaardilt kuigi raske. Liikusime õiges suunas, mäest alla, tabasime ojade hargnemise, nüüd peaks olema punkt. Sihi käänakus. Ei ole sihti, ei ole käänakut. On mingid kammimise jäljed, võsa, lagendikud. Pisut liikusime sinna tänna, kuni jõudsime siiski väikese ehmatusega õige punktini. Koos ronisime mööda ürgset külma ojasängi ürgorgu mööda üles. See oli väga võimas ja puutumatu loodusega koht. Seni. Üles jõudes teatas Tõnis Erm, et üks meist peab tegema köieülesande ja teised võivad alla liikuda. Kuna tundsin ennast päris hästi ronisin nõlvast üles ja sain sõita köiega üle ürgoru. Maha tulles oli kohal ka Nike, vahe ehk mõni minut. Rallisin nii kiiresti kui sain ojasängis alla, Salomon alles tuli üles. Alla jõudes panime kohe ajama. Kuigi edumaa oli kindel ja lõpuni oli lühike maa, oli vaja pingutada, kuna võimalikud trahvid võivad esialgse rõõmu purustada. Võtsime viimase punkti tornis ja jooksime finishisse.

See palav võistlus sai ilusa lõpu. Pere oli tervitamas, Maare andis külma õlut, kohtunik andis mõista, et kõik on OK. Uskumatu Grande Finale! See ongi Xdreami ja seiklusspordi võlu, võid tõusta kasvõi viimaselt kohalt esimeseks, kui vaid alla ei anna.

Kuna Vilniuses on meid praeguseks tõrjutud ikka 5 kohale siis tuleks Orissaare etapil asi Balti MV huvides fundamentaalselt ette võtta ja teha sellest kõige jõulisem etteaste Team Vaude Matkasport ajaloos. Mis sest, et see Xdreami üldarvestuse võitja osas igavaks muudaks. Nädal varem toimuv Rogaini MM muudab selle väljakutse aga päris keeruliseks.

Ilusad pildid Facebookist, Ernest Bondarenko ja Maare.

Tulemused

Vilnius Challenge 2011

2011-06-10T23:14:00.010+03:00

Mõned päevad taastumist Alpides turnimisest ja tuli ette võtta uus trip Vilniuse poole. Eesmärgiks Vilnius Challenge 2011, mis oli seiklusspordi Balti Meistrivõistluste esimeseks etapiks. Kui selline üritus on välja kuulutatud siis peaks ajaloolise tõe huvides ju üritama seda võita...

Neljapäeval sõitsin perega Lätti, kus ööbisime Cesise lähedal. Reedel vaatasime üle Cesise kindluse ja tegime pildi juhuslikult leitud Baltikumi Ringreisi mängu jaoks. Kindlus oli lahe, eriti avaldas lastele muljet, et kindluse pimedate käikude läbimiseks sai küünlaga laterna. Lisaks siis mänguväljak ja jäätis ja 350 km sõitu Vilniusse. Vilniuses leidsin ööbimiseks vanalinnas asuva Skapo Apartments korteri. 48 EUR eest mugav ja hubane korter otse vanalinna peaväljaku juures, stardist 400m kaugusel. Soovitan soojalt. Õhtul vaatasime ringi vanalinnas ja pargis, oli mõnus vaba suvine õhkkond.

Indrek saabus soomlaste mikrobussiga öösel kella 2 paiku. Uni ja äratus kell 7. Start oli kell 9, kaardid sai kätte 8.30. Kiletasime põhjalikult kaarte, kuna eelmisel aastal olime vettinud ja riknenud kaartidega suures hädas. Napilt saime stardi hetkeks valmis. Pauk!

Esimene etapp oli linnaorienteerumine. Kokku 7,5 km kiiret jooksu sujus päris hästi, liikusime liidrite läheduses kuni viimase kilomeetrini. Seal oli üks punkt maaaluses parklas. Kohalikud teadsid kohe, kust sissepääs leida, meil see ei õnnestunud, kuna kaardile oli märge tehtud ebatäpselt. Ei osanud ka vaadata selja taha, et auku näha. Kaotasime paar minutit teisele poole kaubanduskeskust jooksmisega. Väike viga pikal võistlusel.

Edasi viis rada laia jõe Nerise äärde. Siin tuli üle jõe ujuda nagu eelmiselgi aastal, turvajaks köis. Siis veest välja ja sillale ja laskumine köiest jõkke. Jälle sama, mis eelmisel aastal. Aga lahe ikkagi, vesi oli üllatavalt soe!

Jooksime edasi ja peaväljaku äärest korjasime selga kajaki.

Sellega lasime sörki läbi pargi jõe äärde. Võtsime punkti ja asusime aerutama. Olime vist kolmandal kohal ca paar minutit liidritest maas. Esimene punkt oli kohe Nerisega liitumise kohas. Nerise tugev vool hakkas meid kohe ära kandma, kuid kaldast kinni hoides saime siiski punkti komposteeritud. Nüüd läks sõit allavoolu. Järgmist punkti nr 21 jõe ääres ei olnud ja korraldaja käskis edasi sõita. Hakkab pihta...

Allavoolu läks sõit päris libedalt. Üks tiim püüdis meid kinni ja läks ka mööda. Päris pikalt tuli aerutada kokku üle 10 km. Vilnius on lahe linn, tõeliselt metsiku looduse rüpes, kuigi esmapilgul see ei paistagi välja. Kajaki viimane punkt oli samuti jõe äärest puudu. Tassisime kajaki kaardil märgitud kohta, leides sealt eest ka teiste kajakid. Mida ei olnud, oli punkt. Läksime uuesti jõe äärde ja seal ei olnud samuti punkti. No mida. Laseme edasi.

Algas orienteerumisetapp, mis viis alul läbi laugema ja võsasema metsa, siis mööda jõe äärseid tänavaid ja siis väga järskude nõlvadega reljeefisüsteemi. Meie läheduses liikus meist kajakil möödunud võistkond, kes kohati eksis. Lauluväljakule jõudmiseks pidime uuesti ületama jõe ja võtma punkti jõesaarelt. Esimene jõe pool oli madal, teine seevastu üle pea ja väga kiire vooluga. Päris tegu oli, et köiest kinni hoida.

Indreku koti küljest pääses lahti kiiver ja hakkas allavoolu ujuma. Vana triatlonihundina ei valmistanud Indrekule erilisi probleeme kiiver kinni püüda ja 100 m allavoolu kaldale jõuda. Jätkasime jooksu lauluväljaku poole.

Vilniuse lauluväljak on ehitatud sama projekti järgi kui Tallinna oma. Siin toimus köieülesanne - laskumine laulukaare tipust trossil üle lauluväljaku. Köieülesande ooteaega ei loetud võistlusaja hulka. Sõime, jõime ja ootasime enda kolmandat järjekorda ca 10 minutit. Siis ronimine mööda torul olevat treppi kaare otsa ja kiire laskumine alla.

Laskumise lõpus pidurdasid korraldajad hoogu kontra trossiga mehhaaniliselt. Indrek läbis selle kadalipu nii õnnetult, et sai pidurdustrossiga vastu pead ja silma. Kiivrist tükid väljas ja silma kohal vorp. Õnneks mitte midagi hullu.

Jätkasime joostes. Enesetunne oli hoolimata palavast ilmast päris hea ja jalg all kerge. Mõned kilomeetrid jooksu ja olime tagasi vanalinna võistluskeskuses. Nüüd algas rattaetapp. Esmalt läbi vanalinna, kus tegin väikese lugemisvea ja siis edasi äärelinna poole. Ühel vastusõidul nägime koos liikuvaid soomlasi ja lätlasi, vahe oli ehk minut-kaks. Pärast suundorienteerumise osa hakkas joonorienteerumine paari aasta tagusel Balti orienteerumismeistrivõistluste maastikul. See on linna äärne suur ja sügav jõeorgude süsteem, väga nõudlik nii füüsiliselt kui tehniliselt. Liikusime üsna ettevaatlikult, et mitte vigu teha. Joonel pidi olema 6 punkti ja kokku kulus meil selle läbimiseks 1h40 min. Tegin ka ühe ca 3 min vea. Vahetult enne etapi lõppu läksime raudtee alt läbi ca 100m pikkuse 1,5m läbimõõduga toru kaudu. Kuulsime hääli ja üllatuslikult olid meil sabas liidrid soomlased. Nende sõiduvõimed ületasid minu omasid oluliselt, kuid orienteerumises ei olnud nad eriti enesekindlad. Kuna meie ooteaeg köieülesandes oli kindlasti ca 5-10 min soomlastest pikem oli selle ulatuses meil edumaad. Asi tundus võtvat positiivseid noote!

Lõpetasime joonorienteerumise ja jõudsime ratastega kõrge maanteesillani, mis viis üle Nerise. Siin oli väike jalgsietapp. Esimene punkt asus vihmaveetorustikus, mis ulatus mitusada meetrit maa alla. Saime kätte ka lätlased ja liikusime mitmetasandilises veest solisevas torustikus sõbralikult koos. Kuna minul oli kaasas Lupine, mis toru ilusasti valgeks lõi!

Punkt käes jooksime välja. Nüüd tuli umbmäärase kaardi järgi leida 2 punkti. Alul tegime väikese vea, päris täpselt ei saanud aru, kas lätlased said minema või mitte. Võisid saada. Siis punkt jõe ääres järsaku all ja siis jõesilla metallkonstruktsioonide vahel. Põnev koht.

Uuesti ratastele ja viimased kolm neli rattapunkti finishi poole. Need olid samas jõeäärses süsteemis, mis teisel jalgsietapil. Süsteem tundus rattaga sõiduks liiga keeruline ja mägine, otsustasin juhtida meid mööda tänavaid ringi ja võtta punkte jalgsi rattaid hetkeks maha jättes. Tundus toimivat. Olin üsna kindel, et suudame võistluse sellest situatsioonist võita. Olime konkurentidega võrreldes väikeses ooteaja eduseisus ja lõpuni jäi 6 km ratast tänavatel ja 2,5 km pargiorienteerumist.

Ja siis juhtus halvim asi, Indrekul purunes tagakumm. Proovisime ruttu lasta vahtu, midagi ei juhtunud. Proovisime kummi alt võtta, kuid ei leidnud heeblit. Proovisin tagavarakummi pumbata, kuid kumm oli autoventiiliga. Ühesõnaga halbade juhuste kokkusattumused. Ja siis purunes ka rabistamisest pumba plastiktila. Selge, ainuke variant on joosta. Sõitsin kahe rattaga, Indrek jooksis. Palavus oli kõva ja hakkas nüüd eriti rõhuma. Jook oli otsas. Bad luck. Paar korda pakkusin Indrekule kergendust ja jooksin ise kilomeetri. Kui lõpuks tagasi keskusse jõudsime olime kaotanud 20 min ja kõvasti energiat. Soomlased olid just võistluse liidritena lõpetanud...

Kuna edu jälitajate ees oli olnud suur tuli siiski jätkata. Mahlad olid üsna välja pigistatud ja alguses tublisti tõusnud pargiorienteerumisrada kulges kuumuses vaevaliselt. Puude varju jõudes leidsime siiski viimase energia ja jooksime edukalt lõpuni. Lõpetasime B-raja hordide vahel märkamatult, kokku kulus aega ligi 8 tundi.

Soomlased avaldasid, et olid ka ise teinud viimaste rattapunktidega pisut viga. Lätlased olid lõpetanud paar minutit nende järel. Seega meile oleks pidanud kuuluma vähemalt kolmas koht.

Pärast võistlust algas tavapärane segadus tulemustega. Programm jooksis umbe ja mahalaadimise järjekord venis paljude jaoks tunni pikkuseks. Korraldajad lubasid autasustamist 19.30. Kuna oli vaja söömas käia, otsustasime ära oodata. Lõpuks kell 20 kutsuti autasustamisele hulk tundmatuid isikuid. Olime tund varem korraldajale teatanud, et meil on ärasõiduga kiire ja et meile teatataks, kui me auhinnalisele kohale ei jõudnud. Ei midagi. Excel käib siia maani, hetkel oleme 5 kohal, kuigi läbisime kogu raja, võtsime kõik olemas olnud punktid ja finisheerisime kolmandatena. Selgust ei ole, kuid tulemuse õigsus on oluline, kuna tegemist ju Balti MV osavõistlusega. Kahju, et selge võit käest libises. Tehnilist ebaõnne ongi meil samas aastate lõikes liigagi vähe olnud. Esimese koha auhinnaks oli kõigele lisaks sellise räige võistluse all expenses paid osavõtt - Red Bull Dolomiten Man.

Tulemused.

Facebook

Pildid pätsatud Facebooki kaudu.

APEX Race 2011

2011-06-10T16:42:00.016+03:00

APEXi ehk Alpine Expedition Adventure Race'i rada oli väga raske. Võistlus algas proloogiga 25-30 c kuumuses väiksel lennuväljal. Võistkonnad jagati neljaks grupiks ja korda mööda läbiti 4 proloogiringi. Meie esimeseks ringiks oli orienteerumine lennuväljal ja ronimine ca 400 m kõrgusele punkti võtma. Kokku kulus meil ringile 1h15min. Iga 90 minuti pärast anti restart ja võistkonnad läksid uuele ringile. Seega kui jõudsid varem tagasi, said puhata. Teiseks ringiks oli meil rafting.

Esmalt juhendamine, siis bussidega jõe äärde ja väike white water section ning siis tasasema jõe peal 4-5 km mõlamist aja peale. See oli päris meeldiv etapp. Kolmas ring oli tõukeratastega lennuväljal. See oli kõige kergem ja lühem ülesanne, mille täitmiseks kulus ainult 45 min.

Seega 45 minutit puhkust enne viimast ringi – orienteerumist ja tõusuvõtmist. Viimaseks ringiks oli palavus saavutanud haripunkti ja jooks oli raske. Tundsin ennast üleüldse esimesel võistluspäeval üsna halvasti, kõht ei töötanud, ilmselt kerged haigusnähud.

Kui kõik proloogi ringid olid läbitud lasti võistkonnad viitstardist võistlusarjale. Esimesena said minema Sveitslased siis Rootsi Silva-Gerber. Meie kaotasime liidritele ca pool tundi. Saabus meie kord ja alustasime kõrvetavas kuumuses 7 km sörki kajakkide poole. Teepeal käisime kiirelt poes ja ostsime juurde päikesekreemi ja kokakoolat. Nagu öeldud, jooks oli raske ja enesetunne vilets. Kajakkideni jõudes pusisime pisut asjadega ja läksime kiirelt veele. Kajaki kaart oli jäänud ekslikult varustuse kasti, kuid sellest ei olnud lugu, kuna punkte oli ainult kolm ja konkurente palju.

Järv oli rahulik ja ilm soe. Mõlamine kulges päris edukalt. Paljud oskuslikumad aerutajad olid köitnud kahesed kajakid kummiga üksteise järele ja liikusid niimoodi tagumisi aidates. Meil kiiret ei olnud ja jõudu raiskamiseks jagus. Esimese punktini jõudmiseks kulus üle tunni. Punktis tulime paatidelt maha ja sirutasime pisut. Järve tagumisse otsa sõudes tuli vastu Silva, kellega mõõtsime vaheks umbes tunni. Ei olegi hull, kuna nad on sellel alal väga head.

Päike loojus, vaated järve ümbritsevatele linnadele ja mägedele olid väga ilusad. Pimeduses sõudmine oli põnev aga ka pisut keeruline, kuna mõla tõmbas tihtipeale õhku. Tagasi vahetusalasse jõudsime pimeduses kobades. Pikk veel olek oli keha hoolimata soojast õhtust maja jahutanud ja saime kätte esimesed külmavärinad. Pusisime oma varustusega päris pikalt ning lõpuks asusime paari teise võistkonnaga rattaetapile. Esmalt viis rada meid üle madala 2-300 m kõrguse harja, siis mööda mägede vahelist orgu paarkümmend kilomeetrit lõunasse. Peateed kasutada ei tohtinud, sõitsime külavaheteedel. Mägede vahele suunduv org tähendas pidevat varieeruva nurgaga tõusu. Kokku 15 kmga 500 meetrit. Kohati pidi rattalt maha tulema ja ratast käekõrval lükkama. Sõit edenes meil päris hästi ja konkurente oli läheduses palju. Jõudnud 8sse punkti jätsime rattad maha ja ronisime jalgsi edasi mägijärve äärde kahte punkti võtma. Öö oli pime aga endiselt soe. Järsul tõusul punkti poole oli näha esimesi kurnatuid, mõned oksendasid. Endagi enesestunne ei olnud paranenud ja iiveldus ei olnud võõras. Sellegi poolest tuli geele ja batoone sisse suruda. Mõningase vaevanägemise peale saime jalgsi punktid võetud ja jätkasime ratastega sama teed tagasi – see tähendas esimesi kiireid laskumisi. Elo ei soovinud kruusastel kitsastel ja järskudel teedel liigseid riske võtta. Hoidsin ennast tema lähedusse, et suure lambiga teed valgustada. Meie läheduses liikus veel teisigi tiime, päris võistluse tunne tekkis. Õige ärapööre külasse ja hakkas esimene tõsisem tõus. Üle 500 m vertikaali. Ronisime ratastel ja ratta kõrval, kuni jõudsime punkti. Vaevaliselt tuli. Ja nii edasi. Päike tõusis, ilm oli endiselt soe.

Rattaetapile kulus kogu öö ja pisut päevast pealegi. Vahetusalasse Lauterbrunneni külas jõudsime 10.59. Rajameister oli õnneks ära jätnud ühe raske ja ajuvaba punkti 500 m tõusu otsas raja kõrval. Ilm oli ilus, ja koht veel ilusam. Vahetusala asus mega kose all, kosk oli nii kõrge, et vesi, mis sealt langes hajus udupilveks.

Veidi saime uimerdada ja sööki teha. Toimus ka kinnaste ja mütsi kontroll, kuna korraldajatel oli vist hais ninas, et ees ootaval 3000m kõrgusele pürgival mägietapil on tulemas vihma ja ehk ka midagi hullemat. Minu enesetunne ei olnud värske. Kõht ei olnud korras ja tõus kulges vaevaliselt. Rain oli kõige erksam, Karli paistis samuti OK. Elo samas väsinud nagu minagi ja palus tunnist unepausi. Mina olin poolt, teised mitte väga. Kompromissina leppisime kokku, et tõuseme ca 500 m ära ja siis magame mõnel sobilikul alpiaasal. Nii tegimegi. Esimesest astangust saime üles ja seal oli köisraudtee peatus, mille läheduses kuuse all ka väikese uinaku ette võtsime.

Minu jaoks oli see väga vajalik ja pärast uinakut oli enesetunne palju parem. Ka kõht näitas esimesi ilminguid sellest, et ta hakkab toitaineid omaks võtma. Liikusime edasi, kõigil tundus parem olevat, vaid Karlil oli nägu pilves. Orienteerumine ei olnud keeruline, nägime ka piisavalt teisi tiime, osad neistki magasid.

Algas teine suurem tõususektsioon 2970 m kõrguse Schiltorni tippu. Liikusime mäesuusa radadel ja tõus oli järsk. Võtsime järjekordse astangu ja peatusime, et pisut riideid juurde panna. Kohmitsesime ja siis Karli avaldas, et ta ei usu, et on võimeline sellises seisus rada läbima. Tal pea valutas ja õhk ei käinud ninast läbi. Olin olnud enda halva enesetundega ametis ja kuna see oli nüüd paranema hakanud, tuli Karli avaldus päris suure üllatusena. Pisut istusime ja arutasime võimalusi. Ümber veenmisega eriti ei tegelenud, kuna tervis on ikka tähtsam kui üks sportlik matk. Kuna kaarte oli üks ja olime ikkagi juba Schiltornile päris lähedal otsustasime, et liigume ikka koos pisut üles poole ja vaatame, kas mägede tagant paistvad ähvardavad pilved on ajutise või pikema halva ilma endeks. Varsti pärast liikuma hakkamist algas kõva vihmasadu, mis muutus peagi kõvaks suurte teradega raheks. Rahe tagus läbi goretexi ja paksu fliisi keha, tiksusime edasi. Kui punkti jõudsime nägime, et Schiltornile on veel minna päris pikalt, ilm oli kole ja otsustasime siiski tagasi keerata. Võib-olla hirmutas ilm ja asjaolu, et päästehelikopter lendas Schiltorni poole... Kui hakkasime alla kõmpima tuli vastu Heiti tiim, tilkusid ja jätkasid teed. Tubli.

Kui olime pisut laskunud tuli järsku välja päike ja moodustas meie tee kohale topelt vikerkaare, see oli päris lahe vaatepilt.

Mäest alla kõmpimine võttis meil aega kolm tundi ja kohale jõudsime juba hämaras. Olukord mäel oli olnud ajuti päris karm. Mitmed tiimid olid otsustanud köisraudteega alla tulla. Halvem ilm küll veidi leebus ja rahe asendus vihma ja tuulega, seega nt Heiti tiim jätkas trekki.

Meie kaalusime variante. Karli ütles, et tema hakkab puhkama ja ravima, Elo kasutas võimalust ja planeeris järgmisel päeval lahkumist Prantsusmaale. Meie Rainiga mõtlesime, et peaks mingis vormis seiklust jätkama. Et olime rankingus unofficial ei olnud mõtet organismi ülemäära kurnata ja otsustasime öösel magada ja päeval liikuda. Järgmisel nädalavahetusel ootas ju ka ees topelt annus lühikest seiklust - Vilnius Challenge ja Xdream.

Võtsime kämpingus toa ja magasime hommikuni. Hommikul oli enesetunne väga hea.

Vihma endiselt sadas. Pakkisime oma kotid ja jätsime vahetusalasse. Järgmiseks etapiks oli planeeritud rattasõit Eigeri jalamil. See tähendas kahte kilomeetrist tõusu ja samasugust laskumist. Kella 17ni sai aga canyoning etapile, kuhu ratta lõpust oli ca 2 tundi marssida. Otsustasime kasutada motoriseeritud transporti. Sõitsime ratastega 15 km Interlakenisse, sealt 50 min rongiga Innerkirchenisse vahetusalasse ja siis ratastega Grimseli kanjoni poole. See tähendas jälle korralikku ca 500m tõusu 15 km jooksul. Kuna vahepeal oli ka tasasemaid lõike siis oli ratastest suur abi. Tavavõistlejad pidid siin trekkima ja olid meie rattaid nähes imestunud, seega selgitasime, et oleme võistluse katkestanud. Vihma ikka sadas ja temperatuur oli ca 10 kraadi. Lõpuks hakkas see hoolimata liikumisest pisut jahutama.

Grimselisse jõudes saime loa pugeda kalipsodesse ja kahekesi koos giidiga kanjonisse suunduda. Alul viidi bussiga maanteed mööda kuristiku servale. Sealt lasi giid meid 50m kõrguselt ilma julgestuseta pidurduseks 3 tiiru ümber maanteepiirde keeratud köiega alla.

Mis seal ikka imestada, ju oli turvaline. All näitas siis ette, kuhu lompi kuidas hüpata või mööda kaljut libistada. Vesi oli arusaadavalt jube külm, nii et vee alla kukkudes oleks keegi nagu pead kruustangide vahele keeranud. Pigistas. Aga lahe oli.

Hüpped ei olnud kõrged, ehk kaks-kolm meetrit. Tegime selle trassi läbi 20 minutiga. Uuesti riiete vahetus ja kohustuslik värisemine ja siis ratastega alla vahetusala poole. Plaanisime võtta ühe pizza külast, kuid ei leidnud sobivat kohta. Edasi kiire laskumine vahetusalasse.

Vahetusala asus järjekordses kämpingus, kus oli ka siseruumide kasutamise võimalus. Meie kotid olid kadunud ja neid ei olnud hoolimata meie palvest kohale toodud. Kotis olid vahetusriided ja söök. Ca kolme tunniga suudeti kotid siiski üles leida ja kohale toimetada. Kui siis lõpuks kuivad riided selga sai kadus kehast külmavärin ja enesetunne oli lootustandev. Otsustasime magada järjekordse öö katuse all ja lahkuda teisele pikale trekile varahommikul, et jõuda õhtuks kajakile ja sellega Interlakenisse sõita. Esimesed kaks treki punkti jätsime vahele, kuna meid köitis kõrgem mäehari Brienzersee ääres. Hommikul kell 6 saime autoga veidi küüti ja hakkasime ronima. Esmalt ca 2000m Wilerhorni otsa ja siis mööda kohati kitsast mäeharja 2349m Brienzer Rothorni poole. See oli ilus minek. Ilm oli hoolimata kohati agresiivsest visuaalist päris soe ja ilus. Teel Wilerhornile läbisime Brünig-passi punkti ja seal oli silt, et seoses ilmastikuoludega oli Wilerhorni ja Rothorni punktid tühistatud. Ilm oli halb olnud eile, kui Silva seal üleval oma villase pesuga oli lõdisenud. Meie otsustasime siiski edasi matkata ja läbisime need kaks punkti ja sinna tasus minna. Ma ei ole oma elus näinud ilusamat vaadet järvele kui on vaade Rothornilt Brienzerseele.

See on tõesti väärt päikeselisel päeval kohale sõitmist. Rongiga saab ka mäe otsa. See järv on ikka eriliselt türkiissinine.

Vaade nauditud trekkisime allapoole. Otsustasime panna otse mööda murukamarat, et hoida kokku meetreid. Kohati see õnnestus, korra sain ka pisikese soovimatu tagumiku peal sõidu allapoole. Esialgsest plaanist kulus alla tulekule tund aega kauem nii et kajaki cut-offi jõudsime 30 min varem.

Väike vahetus ja sõudsime edasi. Alul tundus ka see järv rahulik ja soe, kuid mida minut edasi, seda suurem tuula ja laine tõusis. Harjad olid vahused ja Rain sai iga laksuga ämbritäie vett sülle. Proovisime siis tüürida kalda alla ja esimese punktini jõudes panime Goretexi selga. Teine punkt oli üle järve, kuid selle otsustasime vahele jätta ja sõitsime vahetult kalda äärt mööda. Poole tunni pärast tuul uuesti vaibud ja sõit läks lihtsamaks. Järve äärne infrastruktuur oli päris märkimisväärne. Harvad ei olnud monoliitbetoonist valatud ühe kajaki veest väljas hoidmiseks mõeldud varjualused koos tõstesüsteemidega. Impressive. 17 km kajakisõit läks kiirelt ja õhtuks olime Interlakenis. Vahetasime riided ja korraldaja viis meid Balmersi hostelisse, kus kõigil võistlejatel oli vaba eluase alates laupäevast. Seal kohtusime Karli ja Heitiga ja kuulsime nende vahepealsetest tegemistest. Tegime paar õlut ja läksime magama, kuna ees ootas veel viimane au päästmine - osalemine viimaselt trekil. Kell 9 hakkasime ronima paraglaidingu punkti ja paari tunniga see meil ka õnnestus. Tahtsime oma silmaga seda asja näha. Langevarje tiirles selle oru kohal pidevalt paarkümmend tükki. Võtsime punkti, tegime kohustuslikke matkafotosid ja trekkisime alla tagasi. Poolel teel sattusime peale ühele piraat paraglide teenuse pakkujale, kes startis kliendiga poole mäe pealt suvaliselt metsalagendikult. Läks kibekiiresti.

Jõudsime alla ja sörkisime finishisse, kuhu jõudsime täpselt kell 14.00 Ehk selleks ajaks kui finish suleti. Kui öösel magada on see ala ikka puhas rõõm! 100 tundi võistlust, 25 tundi und, 15 tundi passimist, 60 tundi liikumist. Abiks ikka.

Kui esimesel päeval tundus, selle võistlustrassi läbimine pea võimatu ülesanne, siis matkapäevadel tundus see juba päris normaalne. Raske aga tehtav. Tuleb ka endale ilmselt tunnistada, et võistlema ei ole sellisele üritusele ikka mõtet sellise ettevalmistusega minna. Tuleb minna läbima. Ja kui läbid, saad kindlasti ka hea koha, kuna katkestamine on väga kerge ja seda tehakse.

Kogu võistlusinfo ja rada on kätte saadav võistluste lehelt.

Osad pildid Andreas Strandilt, ametlikult fotograafilt.

Interlakenis on ilus ilm

2011-05-24T16:08:00.008+03:00

Interlakenis on 25 kraadi sooja ja päike kõrvetab. Kohale jõudsime kogu varustusega väga hästi ja libedalt. Hommikul tegime check in'i ja saime kaardid. Rada on läbi töötatud, kuid kaarte veel ette valmistama ei ole asunud. Tegelesime rataste ja muu varustusega. Nüüd kerge puhkus, siis poe külastus ja kell 17 avamine. Pärast tuleme meie kaartidega tegelema ja kapten Karli jääb koosolekule. Võistlus alagab homme kell 10 ja alguses on proloog 4 ringiga. Rattaetapid on navigatsiooni mõttes kõige keerulisemad, kuna toimuvad öösel ja kaart on väga kribune. Jalgsi etapid viivad aga 2-3000m tippudele ja harjadele, nii et saab olema väga raske ja põnev! Võistluse koduleht ja facebooki leht annavad operatsiivset infot.

Vaade hommikul hosteli aknast:

Kapten ja navigaator ei ole alati ühel meelel:

Võistluskaart kokku kleebitult:

ACE Logistics Salomon Team on ametlikult stardinimekirja kantud:

Tagaplaanil Silva-Gerber algoritmidega parimaid liikumisteid välja arvutamas ja Karli pakiraami üle naermas.

Siin on väike videoülevaade rajaplaanist:

http://www.youtube.com/watch?v=aqCiipgdtGg

Põnevad päevad

2011-05-23T00:37:00.012+03:00

Viimased päevad on möödunud põnevalt. Pärast eelmise nädalalõpu Eesti MV tekkis kerge haigusseisund. Hingamisteed ja ka kerge kõrvavalu, väga ei muretsenud, peaaegu paranenud. Treeningutele eriti rõhku ei ole pannud, veidi jõudu, neljar, kajaki ja eile korralik 3 tunnine maanteerattaring. Mis ärevaks teeb, on ees ootav selle aasta esimene suurem sportlik väljakutse - The APEX Race. Eeldatavalt 80-90 tundi kestev võistlus fantastilises looduses - Sveitsi Alpides.

Seekordne võistlus on assisteerimata. See tähendab, et võistkonda ei oota vahetusalas ees soe söök ja piiramatus hulgas uut värsket varustust ja sööki. Ja see teeb ärevaks. Igal võistlejal on kasutada 20 kilo varustuse kotiks, mida siis nende kolme-nelja päeva jooksul paar korda ööpäevas näeb. Esialgu tundub 20 kilo päris palju, kuid kui hakad mõtlema - söögid (geelid, batoonid, travellunch, joogipulber jne) 10 kg.

Varustusekott ise 1,5 kg. Rattakingad, saapad, varutossud... riided igaks elu juhtumiks (rada käib 3000+m ja kohustuslikus varustuses ka jääkassid)? Kilod saavad kiirelt täis. Ei mingeid Coca-colasid. Tuleb teha armutuid valikuid.

Ja veel hullem - kuna lähme lennukiga siis on see 20 kg ka kogu lennukisse äraantav pagas. Kogu valik tuleb teha kodus, kohapeal aitavad vigu parandada vaid Sveitsi värvilised frangid. On ka muidugi rattakast, kuhu suutsin üht-teist sisse pakkida. Aga lendame Blue1ga läbi Helsingi ja Islandil lendab tuhka, nii et ka seda pidi ärevad ajad.

Mis siis ees ootab? Võistlus algab kolmapäeva hommikul proloogiga. 6-8 tundi jooksu, trekkimist ja rafting. Selline Xdreami moodi üritus. Pärast seda on restart ehk uus ühisstart. Põhivõistluse esimene etapp on 30 km pikkune kajakisõit öösse plastikust sit-on-top'idega. Edasi 10 tunnine rattaetapp väikese trekkiga (jalgsi). Siis 12 tunnine trekk, siis 8 tunnine ratas, siis 7 tunnine trekk ja canyoneering (selles kanjonis ja nende samad juhendajatega, kes siin piinavad turiste aasiast). Canyoneering on siis ala, kus liigutakse mööda kaljulõhes voolavat jõesängi hüpates, laskudes, ujudes ja roomates. See saab olema põnev! Edasi 10 tunnine trekk, 6 tunnine kajak, 10 tunnine trekk ja paragliding (langevarjuga mäest alla ja lennates kaugustesse ) instruktoriga. Ja siis veel üllatus-etapp.

Seega päris palju trekkimist ehk mägedes üles alla turnimist. Kokku lubatakse 10 000 tõusumeetrit.

Füüsiliselt on meie võistkond valmis. Karli on teinud mitu lõuna laagrit ja treeninud keskeltläbi 2-4 tundi päevas. Elo on seljatanud orienteerumises kõik eestlased ja ka võitnud täna medali Balti meistrivõistluste teatelt! Raini veebruarikuisest seljaoperatsioonist taastumine on olnud edukas, pisut peame ilmselt tagasi hoidma alguse jooksuetapil. Isegi tunnen ennast enne suurt pingutust päris kindlalt. Sportlikke eesmärke ei julge veel seada. Ikkagi veel rookied. Põhiline on ikka lõpetamine. Samas, teades, et paljud sõbrad ja lähedased meie tegemisi hoolega jälgivad - loodame lõpetada võistluse esimese poole seas startinud võistkondadest.

Taktika näeb ette esimest magamist teisel õhtul ca 36 tunnil. Edasi und umbes 1,5-2 tundi ööpäevas. Tegelik edenemine ja seisukord seab muidugi omad reeglid.

Võistlust saab kõige paremini jälgida järgmiste linkide kaudu:

Apex Race kodulehekülg

Apex Race Live

Meie võistkonna alaleht

Apexi Facebooki leht

Koduleht lubab pilte, videosid ja live trackingut kaardil.

Team Ulkoilun Maailma / Navigreen Oy koosseisus teeb kaasa ka Heiti Hallikma, seega hoidke ka neile pöialt!

Ahjaa, meie võistkonna nini on ACE Logistics Salomon ja seda on toetavad ACE Logistics logistiliselt, Salomon (A&T Sport) riiete ja jalanõudega ning Freesport spordisöögi allahindlusega.